Eesti Arnold Schönbergi Ühing / Estonian Arnold Schoenberg Society

Pärnu Nüüdismuusika Päevad 2006 / Pärnu Days of Contemporary Music 2006

18. - 22.01.2006

 

 

R/FR, 20.01.2006

Sümpoosion Messiaen õpetajana. Endla teatri Ärklisaal

10.00 loeng 1.1: Mart Humal Heino Elleri "Kodumaine viis": kaks Andantinot

 

Mart Humal

 

KAKS ANDANTINOT

 

 

 

Eduard Tubin on iseloomustanud oma õpetajat Heino Ellerit järgmiste sõnadega: “Sa kasvatasid oma õpilastes kriitilist meelt, üleolekut oma tööst, oskust […] näha seda “õiget” võimalust, kuhu ja kuidas arendada oma mõtet.” Selgitamaks,

kuidas on Eller rakendanud neidsamu printsiipe omaenda loometöös, vaatleme kaht varianti tema “Kodumaisest viisist” (mis pärinevad arvatavasti vastavalt aastaist 1946–1948 ja 1952–1953) ja püüame rekonstrueerida helilooja võimalikke otsinguid loominguprotsessis (eriti pala esimese osa siserepriisi kujundamisel), mille eesmärgiks oli leida “parim võimalus”.

 

 

 

 

 

Kuigi pala kummaski variandis on muusikaline materjal põhiliselt sama, on algvariant lõppvariandist ligi kolmandiku võrra lühem. Lõppvariandiga enam-vähem identne on ainult algvariandi esimene, A-osa. Viimast võib määratleda kui kolmelauselist repriisilist perioodi. Selle tähtsaimaks harmooniliseks iseärasuseks on toonika (E-duuri) kolmkõla vältimine enne lõpuakordi.

 

 

Sedalaadi struktuure, mille algul puudub põhikujus toonika, nimetas Heinrich Schenker “Ursatzi mittetäielikeks kujudeks” või lühemalt “abikadentsideks”. Tervet teost hõlmava abikadentsi näitena toob Schenker Chopini Prelüüdi a-moll, millel on “Kodumaise viisi” A-osaga mitmeid ühisjooni.

 

 

 

 

 

 

 

“Kodumaise viisi” esimese osa kulminatsiooni moodustab selle laiendatud siserepriisiks olev kolmas lause, mis on nii meetrumstruktuuri kui ka harmoonia ja kontrapunkti mõttes keerukaim terves palas. Näiteks võib selle viimast nelja takti tõlgendada kahel eri viisil, olenevalt sellest, kas lähtuda meloodiast või harmooniast. Esimese tõlgenduse puhul lõpeb osa nõrga, teise puhul aga tugeva taktiga. Seetõttu iseloomustab esimese osa lõppu (erinevalt terve pala lõpust) meetrumstruktuuriline ambivalentsus, mis rõhutab esimese osa lõputoonika “näilist”, mittestrukturaalset olemust, võrreldes terve pala lõputoonikaga.

 

 

 

Keskmine, B-osa on pala lõppvariandis repriisita kaheosalises lauluvormis, millega

liitub kaheksataktiline üleminek üldrepriisile. Algvariandis koosneb see vaid algusperioodist ja üldrepriisi ettevalmistavast üleminekust (mis aga on lõppvariandis olevast täiesti erinev). A1-osa – üldrepriis – kordab lõppvariandis A-osa tervikuna, algvariandis aga selle siserepriisi.

 

 

Kuigi 7/8 ulatuses muusikaliselt materjalilt lõppvariandiga ühtiv, on “Kodumaise viisi” algvariant siiski omaette teos. Pala lõppvariant kõlab keelpilliorkestri seades kui ehtne, sümfoonilise arenguga orkestriteos, seevastu algvariant on tänu oma lakoonilisusele tagasihoidlikum, kammerlikum ja intiimsem.

 

 

Mart Humal

 

THE TWO VERSIONS OF AN ANDANTINO

 

 

 

The Estonian composer Eduard Tubin has characterised his teacher Heino Eller (1887–1970) as follows: “You encouraged a critical mind in your pupils, the skill […] to find the “right” possibility, how and in which direction to develop your ideas.” In order to demonstrate how did Eller himself follow the same principles in his own creating work, the two versions of his piano piece Tune of the Native Land (written approximately 1946–1948 and 1952–1953) will be discussed, and an attempt will be made to reconstruct the possible experiments made by the composer during the creative work, with the view to find the “right” possibility. A special attention will be paid to the last seven bars of the piece’s first section.

 

Although principally the both versions of the piece are based on the same musical material, the initial version is by one third shorter than the final one. The only part of the piece being nearly identical in the both versions is its first section having the form of a three-phrase period. The most striking harmonic feature of this first section is the omission of the tonic (E-major) triad prior to the concluding chord.

 

The structures lacking an opening root-position tonic have been described by Heinrich Schenker as “incomplete transferences of forms of the fundamental structure” (unvollständige Übertragungen der Ursatzformen) or “auxiliary cadences” (Hilfskadenzen). As an example of an auxiliary cadence embracing an entire piece, Schenker has analysed Chopin’s Prelude in A-minor. As will be shown, this Prelude and the Tune of the Native Land have some essential features in common.

 

The first section of the Tune has its culmination in the third phrase having the most complicated metrical, contrapuntal and harmonic structure in the entire piece and functioning as an expanded reprise within the first section. For example, its last four bars can be interpreted in two ways. According to the interpretation based on the melody, the first section’s concluding bar is metrically weak; according to that based on the harmony, it is metrically strong. Therefore the conclusion of the first section (unlike that of the entire piece) is characterised by a structural ambiguity enhancing the “apparent”, non-structural character of its concluding tonic compared to that of the entire piece.

 

In the final version of the piece, the midsection has a binary form followed by a transition. In the initial version, the midsection consists only of its initial period and a transition (the latter entirely different from that of the final version). In the final version, the third section – recapitulation – restates the entire first section; in the initial version, it restates only the first sections’ last phrase.

 

Although having 7/8 of its musical material common with that of the final version, the initial version is still a different work. The final version sounds like an orchestral piece with a genuine symphonic development (especially in the composer’s arrangement for the string orchestra). On the other hand, the initial version, due to its more laconic form, has more intimate character of an chamber-music work.