PALIMPLASTID
TEGELASED
Hääl ülalt 294, 296, 298, 300, 302, 304, 306
Kosmos 295, 297, 299, 301, 303, 305, 307
Signaal 2, 6, 23, 144, 166, 192
Kogudus 128, 130, 132, 146, 148, 150, 157, 159, 170, 172,
174, 178
Vanaeit 179, 197, 203, 205, 208, 214, 217, 226, 229, 236,
238, 249, 253, 255, 257, 259, 261, 263, 265, 267, 269, 271, 273, 275, 277, 279,
281, 283, 285, 287, 289, 291, 293
Vanamees
167, 169, 171, 173, 175, 177, 180, 183, 186, 188, 190, 193, 194, 202, 204, 210,
212, 219, 227, 234, 240, 242, 244, 247, 254, 256, 258, 260, 262, 264, 266, 268,
270, 272, 274, 276, 278, 280, 282, 284, 286, 288, 290, 292
Astronoom
127, 129, 131 133, 136, 138, 142
Teine
astronoom 143, 145, 147, 149
Bioloog
151, 154, 156, 158
Füüsik
160, 164, 181, 184, 187, 189, 191, 199
Üks
hääl 134, 139, 152, 155, 161, 165, 168, 176, 182, 185
Teine hääl 135, 140, 153, 162, 165, 168, 176, 182, 185
Kolmas hääl 137, 141, 163, 165, 168, 176, 182, 185
Roheliste juht 1, 7, 19, 24, 26, 28, 32, 37, 41, 49, 53
Teine roheline 5, 31, 43, 47
Kolmas roheline 34, 48, 50
Neljas roheline 35, 42, 45
Viies roheline 36
Kuues roheline 44
Seitsmes roheline 54
kaheksas roheline 56
Esimene kollane 3, 8, 20, 22, 30, 40, 51, 63, 68, 78, 80,
93, 102, 111, 123
Teine kollane 4, 9, 29, 39, 46, 55, 61, 74, 96, 114
Kolmas kollane 10, 21, 25, 27, 33, 52, 56, 67, 72, 81,
84, 92, 94, 117, 121, 124
Neljas kollane 11, 55, 58, 62, 75, 95, 116, 120, 125
Viies kollane 12, 59, 89, 98, 118
Kuues kollane 13, 56, 70, 77, 91, 104, 107, 112, 115
Seitsmes kollane 14, 71, 73, 82, 86, 106, 109, 126
Kaheksas kollane 15, 69, 76, 90, 105, 108, 110
Üheksas kollane 16, 38, 57, 64, 79, 97, 103, 113
Kümnes kollane 17, 65, 83, 87, 100, 122
Üksteistkümnes kollane 18, 60, 66, 88, 101, 119
Kaksteistkümnes kollane 85, 99
Esimene neljaline 195, 209, 215, 225, 228, 235, 245, 250
Teine neljaline 233
Kolmas neljaline 196, 206, 211, 218, 220, 230, 237, 241,
243, 248
Neljas neljaline 223
Viies neljaline 231
Kuues neljaline 200, 216, 222
Seitsmes neljaline 198, 201, 213, 221, 246, 251
Kaheksas neljaline 232
Üheksas neljaline 252
Kümnes neljaline 207, 224, 239
Uku
Masing
PALIMPLASTID
...et
nos mimum nostrum.
I
(Ruum, mis annab laetu, massiivse ja ometi lõpmatu mulje.
Nagu kombinatsioon Karnaki templist ja Kölni katedraalist. Taevassinine ja
iseendast hele, põrandki tundub kerge. Osa inimesi rohelises, osa kollases.
Kollased istuvad madalail järidel, rohelised seisavad.)
001 Roheliste juht: Aeg lahkuda on jõudmas kätte ja mulle
on lubatud rääkida esimesena viimast korda maailmas. Igal minejal on midagi
öelda ning igal jääjal, aga seekord me vist keegi ei tea päris kindlasti,
millest me räägime. Küllap me kõik tunneme enestes omadusi, mida leidus
muinasaegseil inimesil ainult, seepärast me oleme segaduses. Ja vahel tundub
mullegi, kes ometi oli põgenemise vastu, et meile on jäänud kergem osa. Meie
võime pääseda kuskile, kuigi ma ei usu seda, aga teie, kollasesse pandud sõbrad,
ainult siis, kui me arvestused on vigased. Ja kui need on vigased, siis on
jälle kogu me olemine olnud puudulik. Mõlemal pool on veel mingeid võimalusi
jääda ellu, kuigi väga väikesed. Sest kuigi me teame, et kuuekümne valgusaasta
kaugusel leidub intelligentsi, mis sellest salata - see ei tarvitse tunnistada
ega mõista meid ja me ei tea ju sedagi, kas me suudame elada sääl. Ja veel
kaugemale ei vii meid enam meie laevad. Oleks katastroof oodanud veel
mõnedsajad aastad, olnuksime varustatud paremini ja - roheliste arv ei
tarvitsenuks olla nii väike... Aga, mõnedki meist lähevad täiesti vastu
tahtmist. Need ja mina usume ju, et meil pole õigust põgeneda tuleva eest, mis
võib olla samahästi meie edasiminekuks kui hävitamiseks. Siiski me peame
minema. Ja küllap mõnigi kollasesse rõivastunu tunneb ürgaegselt ja on pahane,
et teda pole pandud roheliste hulka. Sinna pole midagi parata, sest me pole
kahjuks enam need, kes olime. Isegi mina olen pahane vahel, et mind ei lubata
näha, mis saab siin. Ja nagu me kõik teame, edaspidi pole meil enam võimalusi
teatadagi teisele poolele midagi. Meie ühiskond lakkab olemast ja kuigi maailm,
kuhu kavatseme asuda, ka on neljadimensionaalne, meid on väga vähe ja me
tunneme kaua aega igavust ning puudust teie järgi. Pole võimatu, et me oma
liigvähesuse tõttu vajume tagasi mõnele eelajaloolisele astmele ning siis
langeme pidevalt. Aeg lahkuda on jõudmas kätte ja mina tunnen juba end nii
ürgaegsena, et küsin, miks peab olema nõnda. Miks peab meie kasvamisevõimeline
kultuur hävinema?
(Vaikus)
002 Signaal: USKLIKUD, SENIST MAAILMA ON VEEL VIIEKS
"TUNNIKS" KOLMEKSKÜMNEKS "MINUTIKS"!
003 Esimene kollane: Meie võime küsida sama teiselt
poolt, miks peab meie kasvamisevõimeline kultuur hävinema? Ja meile on see
küsimus veelgi vaevavam, sest me ei tea mitte, milline muutus juhtub meiega,
kui üldse keegi meist on võimeline muutuma viiedimensionaalseks. Kahtlen, kas
keegi on. Ja kui, siis ta ei ole enam inimene. Teiste jaoks see tähendab
hävingut. Ja nagu me teame, katastroofi oht on paljudel meil võtnud võime elada
neljas dimensioonis, on jälle neid, kes näevad ruumi eraldi ja tunnevad aega.
Needsinased on muutunud usklikuks muistsel kujul ja nad teatavad kõigile, mil
tuleb katastroof. Nende kolmedimensionaalse teaduse järgi on see meie maailma
sisemine spontaanne lagunemine. Ja see ebausk maailma lõpu sisse hetk-hetkelt
levineb kollaste hulgas. Ma soovitan vendadele rohelistele lahkuda rutem, et ei
juhtuks takistusi nende teel. Sest vaatamata sellele, et nad usuvad maailma
lõppu ja väidavad end vaatavat heroiliselt vastu lõplikule hukule, nende
südamed ei ole ühemõttelised teie vastu, kellele meie oleme annud soovid
minekuks. Ja mina ise - ma praegu loodan, et ma ei sattu levinevasse atavismi.
Aga juba ma küsin endalt, kas nemad omalt seisukohalt ei anna juhtuvale õiget
nime? Kes on siis inimesed: nemad või meie või viiedimensionaalsed? Mis on
häving? Kas viis dimensiooni ei ole?
004 Teine kollane: Meie küsime ja küsime, aga me peaksime
andma julgust kaasa nendele, kes lähevad. Minu meelest on parem lakata olemast,
kui hävineda kuskil aegruumis. Ja ometi mina ei oska midagi vägevamat öelda kui
seda, mis me ütleme kõik: jatkake seda, mis meil jääb pooleli, sest see tee
pole käidud seinani. Meie ei tea, kes sunnib meile pääle viienda dimensiooni ja
me pole valmis ta vastuvõtmiseks. Mina igatahes hävinen ja mind ajab see
vihale, kui te teate, mis see sõna tähendab. Mina lööksin selle maha, kes
sunnib meid, kui ma teaksin, kus ta on.
005 Teine roheline: See ei muudaks midagi kõiges. Tehe,
mis on alustatud, lõpetab ise enda. Ja minulgi on häbi minna ära, nagu oleksin
muinasaegse tagurliku elemendi liige, kes peab põgenema revolutsiooni eest.
Kosmosega mängija ehk teab, et ma pole seda ja ma ise olen püüdnud arendada
meie ühiskonna kultuuri viienda dimensiooni poole.
006 Signaal: USKLIKUD, SENIST MAAILMA ON VEEL VIIEKS
TUNNIKS JA KAHEKSKÜMNEKS VIIEKS MINUTIKS!
007 Roheliste juht: Et nad ei või ka loobuda oma
mõttetust vaevast enne, kui me kõik läheme lolliks! Kas pole meie kõik mõelnud,
et just nende ebausklikkude tõsisemad mehed katavad nõnda oma eksimist teiste
vastu. Aga me võime kõik end omavahel tappa, viies dimensioon tuleb ikkagi ja
see või need, kes on selles süüdi, ei tarvitse olla ise teadlikud selles, mis
nad teevad. On asjatu mõelda selle üle, loodame ainult, et ta pole roheliste
hulgas, sest siis meie ärasaatmine kaotab mõtte koguni. Ja nüüd, vennad
kollased, mis ülesanded teie annate meile tollel nimetul planeedil. Sest olgu,
kuidas on, meie võimalikud sammud on kosmoses ka teie omad.
008 Esimene kollane: Kirjeldage mind täpselt oma lastele
ja käskige need kirjeldada edasi. Ma olen kogu oma väe võtnud kokku, et sündida
uuesti just nõnda nagu ma olen. Kui see on võimalik, siis on saanud kindlaks:
inimene võib elada ja mitte kasvada ning muutuda. Ta võib olla niisama igavene
nagu kosmos.
009 Teine kollane: Teie saate palju lähemale minu nimega
ta päikesele. Uurige teda, kas ta on nii võimatult tihe nagu mu arvestused
näitasid ja intelligentne olend.
010 Kolmas kollane: Palun jatkata katseid olendi
konstruimisel, kes koosneks peaaegu ainult ajust!
011 Neljas kollane: Mul jääb pooleli kolme
linnuteesüsteemi mineviku kirjeldamine. Palun kellelgi teha edasi seda tööd,
sest võõra maja tundmine aitab näha oma maja hüvesid ja mõista teda paremini.
012 Viies kollane: Mul pole õieti midagi paluda, sest
nagunii konstruite vastupidavamaid kosmoselaevu.
013 Kuues kollane: Ma palun, kui see oleneb teist, mitte
hävitada eesolevat kultuuri. Mul on tunne, et see mitmelt küljelt on vaimliselt
suurem meie omast, nad tunnevad paremini Kosmosega Mängijat.
014 Seitsmes kollane: Ma olen kaua aega kasvatanud
anaeroobseid tingimata intelligentseiks olendeiks arenevaid mikroobe. Palun jatkata
mu tööd ja külvata neid laiali tühjusse. Kümnemiljoni kohta üks satub ehk
soodsale pinnale.
015 Kaheksas kollane: Kui te püüaksite sääl koguda
taimede mälestusi või midagi taolist teha, sest ma ei tea, kas sääl ongi taimi.
016 Üheksas kollane: Ma olen jõudmas matemaatikale, mille
kaudu mu arvates saab suhelda Kosmosega Mängijaga, võtke selle edasiarendamine
südamele.
017 Kümnes kollane: Ma ei saa viia lõpule kunstlike
ainete koostamist, mis avaldavad taolist mõju inimese emotsioonele. Teed edasi selles
asjas teab see mu kaaslane, kes sõidab teiega.
018 Üksteistkümnes kollane: Mina ei palu muud: mõelge
vahel kõigele sellele, mis jäi pooleli meie maailma hukkumisel. Püüda lahendada
küsimus, miks see pidi juhtuma, miks meil kõigil pole hulluseni kahju, et me ei
saa enam jatkata.
019 Roheliste juht: Kõik mu kaaslased on annud pühaliku
tõotuse jatkata siin poolelijäänut ja minu suu läbi kordavad veel. Kui on meie
võimuses, siis ükskord astume Kosmosega Mängija ette ja pärime, miks ta on
teinud nõnda. Ta muidugi ei mäleta või vabandab ennast, aga me nõuame talt aru.
Ja siiski, ükskõik kui vägevalt ma kõnelen praegu, kui tema on näinud ette
viienda dimensiooni tuleku, siis ta oskab saada meist lahti. Siis ei jää
kedagi, kes võiks minna pärima aru.
020 Esimene kollane: Ja mida rohkem me mõtleme sellele,
ei temal ole hoolimist arukusest, tema on meie vaenlane ja meie ei saa enne
mõttekalt elada kui oleme sundinud tema andma seletust, kui me oleme tema
alistanud oma sihtidele.
021 Kolmas kollane: Mida me kahjuks ei tea isegi.
022 Esimene kollane: Seda ma just tahtsin öelda.
Vaatamata sellele, et oleme väga kaugel ja võiksime jõuda edasi, oma olemasolu
ja oma sihtide suhtes meil pole isegi segadust. Seepärast ma teen kaaslasile
ettepaneku: roheliste sõprade lahkumise järel me paneme end magama miljoneiks
kontinuumühikuiks. Teatavas mõttes oleme meie ülearused, teatavas mõttes on
viies dimensioon vajaline.
023 Signaal: USKLIKUD, SENIST MAAILMA ON VEEL VIIEKS
TUNNIKS JA KAHEKSKÜMNEKS MINUTIKS.
024 Roheliste juht: Kui mõtelda nõnda, siis meie oleme
vangisaadetud ja mitte asjata mu süda ei protesti sellise ahvideaegse saatuse
vastu. Viiendas dimensioonis on ehk see just igapäevane tõde, mis meile on
ebamäärane siht. Õnnelikud on need, kes jälle saavad sammukese edasi!
025 Kolmas kollane: Aga ükskord ka nemad seisavad ning
küsivad ega tea, mida need püüavad saavutada. Ja nii läheb see asteastmelt
lõpmatuseni.
026 Roheliste juht: Mitte mingisuguse lõpmatuseni.
Ükskõik kuidas ja ükskõik kuskunas, selle olendi meie püüame kinni ja teeme
temale ettekirjutused.
027 Kolmas kollane: Olgu see võimalik, aga...
028 Roheliste juht: Halasta, sõber, neil viimaseil
hetkil!
029 Teine kollane: Ma olen vahel mõelnud, et lõpp on mingi
meile tundmatu arvu dimensioonide juures ja siis inimesel on võimalik elada
edaspidi nagu ta peaks. Aga see on ainult mõte ja mitte lohutav. Mul on väga
kahju, et ma ei saa miskit rõõmustavat anda kaasa teile, ma ju ei usu, et me
miski vahendiga pääseksime ligemale selle üleannetu elule, kes meiega mängib.
030 Esimene kollane: Me kõik langeme tagasi iidsesse
meeleheitu! Näib juba nõnda.
031 Teine roheline: Tagasilangus? Me oleme alati olnud
meeleheidus, kuid see on kolmedimensionaalsete tunne, meie neljanda lisa andis
ainult sellele tundele teise kvaliteedi. See, mis neil oli meeleheit, on meil
mõistmisnälg. Alles nüüd me saame sellest aru.
032 Roheliste juht: Aga milline võiks olla
viiedimensionaalne?
033 Kolmas kollane: Seda me oleme liiga sageli küsinud
oma mõistmisenäljas. Kas pole meie uudishimutsemine sundinud teda tekkima? Ta
tuleb ja meie pole õnnelikud tema tuleku üle. Ta tuleb ja tõrjub meid
olematuks!
034 Kolmas roheline: rääkige, mida tahate, mina ei usu,
et üldse midagi tuleb. Aga ma lähen meelsasti kaugele rännakule.
035 Neljas roheline: Mina ka ei usu ja ma loodan, et me
varsti saame kuidagi suhelda omavahel valguse varal.
036 Viies roheline: Ma arvan, et peame minema. Mu
sisemine kõrv kuuleb hulluksläinute mässujutte. Nad tahavad hävitada laevad.
037 Roheliste juht: Mul poleks midagi selle vastu. Aga
ettevõetu tuleb teostada! Kuigi ma ei taha, loodan, et arvestused olid õiged.
Me jõuame välja muutusealast enne muutuse algust, arvatavasti jõuame.
038 Üheksas kollane: Kui meile mõistetavad seadused
kehtivad, siis kindlasti. Aga nüüd, kesse teab enam midagi?
039 Teine kollane: Kõik on meilegi irratsionaalne ja kui
keeris teid haarab, siis on ometi halvasti, ometi hästi.
040 Esimene kollane: Me kõik muutume ogaraks ja ma
tuletan jälle meelde oma ettepanekut. Nõnda ei või. Mul on küll lootust, et
jään alles viiendasse, aga see kahaneb iga hetkega. See oli midagi ülbuse
taolist. Ja, kui kõik kollased oleksid minusugused, vast ta jääks tulemata.
041 Roheliste juht: Ta ei saa jääda tulemata enam. Läki
üles laevade juurde, minagi, kelle võimed on tillukesed, tunnen, et midagi
koguneb meie kõikide vastu. Me katsume nimetul planeedil ehitada samasuguse
hoone.
(Kõik väljuvad paarides. Mõneks hetkeks on ruum tühi ja vaikne.
Tuleb järgmine signaal ja vaikus. Heledat kellahelinat ülalt. Siis tuleb ruumi
pidulik protsessioon lippude ja pillide ning muude usuliste embleemidega ja
keerdub maona ümber ruumi äärte koondudes keskemale. Nad hakkavad karjuma,
taganedes seintest ja joostes nende poole nagu koerad nähes ratast veerevat.)
042 Neljas roheline: Hävitada laevad! Kogu inimkonna
olemine mõttetu!
043 Teine roheline: Hävitada laevad, mis moodi?
044 Kuues roheline: Hävitada laevad!
Kolmedimensionaalsed!
045 Neljas roheline: Siis sina viimati oled kurja juur.
046 Teine kollane: Kes seda võiks eitada enese kohta?
047 Teine roheline: Iga rühm mõnel määral, sest meil on
ju olnud asja vastu vaid puhtmõistuslikku huvi. Keegi uurijaist pole tahtnud
seda oma elusse, vaid püüdnud varustada tulevasi mõtlemisevahenditega. Kõik
uurijad on koguni pidanud võimatuks viiedimensionaalsuse teostumist. Ja nüüd
peavad tunnistama siiski.
048 Kolmas roheline: Mina usun praegugi, et see ennustus
pole õige.
049 Roheliste juht, esimene ja üheksas kollane: Kas sa
oled siis targem meist või räägid huupi?
050 Kolmas roheline: Huupi, aga ma ei usu!
051 Esimene kollane: Kas sinagi pole muutumas
kolmedimensionaalseks? Võib olla, on vajaline, et nimetule planeedile jõuaks
taolisigi, aga, mida me selle üle ikkagi vaidleme. Oleme kõik selgusel, et
muudatus tuleb ja ainult mõni meist võib jääda alles. Kes ta saabumises on
süüdi, seda me ei tea. Keegi meie rühmadest pole enam kindel eneses ja nagunii
üldise otsusega ainult üks rühmitus läheb ära terveni. Teised sidemed meie seas
katkevad - minu rühmast jään siia vaid mina. Ja ma ei suuda loota, et mina
jääksin viiendasse dimensiooni. Aga see pole olulinegi kõik, ma hakkan langema
ja kaebama oma isiklikku saatust. Me teame, et meie kolmikorganisatsioongi ei
jää püsima.
052 Kolmas kollane: Kui ta juba ammugi pole olnud
viljatu? Miks muidu tuleb viies?
053 Roheliste juht: Ta pole olnud viljatu, ainult -
midagi peab olema olnud katki meiega.
054 Seitsmes roheline: Kui me nii nüüd veel hakkame
kahtlema enestes, siis õigustame katastroofi.
055 Teine kollane, neljas kollane: Las me vähemalt
hävineme teades, et Kosmosega Mängijal pole olnud õigust talitada meiega nõnda.
056 Kolmas kollane, kuues kollane, kaheksas roheline: Tema
ja õigus! Mis on nendel ühist omavahel!
057 Üheksas kollane: Meie kõik oleme läinud nõrgaks ja
labane vaimukus on juba saavutus omaette. Ja selle põhjuseks pole ometi rohkem
kui teadmine. Miks peaks muutuse teadmine õõnestama meie elumaja aluseid? Ja
ometi ta õõnestab ning meil pole võimalust põgeneda ta eest - kas me
hooliksimegi. Meile oleks parem, kui meid poleks, sest kui juba
möödapääsetamatu ootamine meid nii väärab, mis teeksid suuremad asjad? Meie
oleme ehitatud liiga kitsale ja kergelt taaruvale alusele sellel planeedil. Kui
te sääl saaksite omale alla tugevamad juured! Meiegi niiolemisel siis oleks
mõte.
II
(Sinakasvalge lagedus tumedama taevaga, milles pole
pilvi. Kaksteistkümmend kollast vaatavad ajuti üles. Teine kollane miski
teleskoobi taolise riistapuu juures, vaatab vaheldumisi neljandaga. Neil on
ametit, teised on löödumad, kuigi samuti püüavad rühmituda paariti (1-9, 3-7,
5-11, 6-8, 10-12) ja tunduvad rohkem "naised" ja "mehed"
kui eelmises pildis. Keegi teistest ei kipu teleskoobi juurde. Viiendal side
ümber paa ja ta paarimehel. Alguses ei edene jutt.)
058 Neljas kollane: Meiegi ei näe enam laevu. Observatooriumis ehk, aga -
teated?
059 Viies kollane: Nad on rahul ja tunnevad senini kõik
korras, lubavad pidada meeles eneste kujundajaid, tee lõpuni vähemalt.
060 Üheteistkümnes kollane: Kui meil oleks aega, võiksime
kujundada uuesti puuduvad kolmandikud ja midagi poleks teisiti. Või väga pisut.
Unustaksime hõlpsamini nemad kui nad meid. Nüüd aga, mis me õieti oleme, mis me
peame tegema hävinguni?
061 Teine kollane: Mina vist olen juba leppinud viienda
dimensiooniga, kogemata. Usun, me mõlemad ootame teda. Mis me neist aegruumi
tihenemispunktest ikka uurime! Oleks päris põnev teada, mis nende asemele satub
viiendas.
062 Neljas kollane: Nii jah, me lohutame ennast, aga
tõeliselt, meile meeldiks jatkata veel, kuigi poleks uusi tulemusi. Aga
täpsemalt võiks ometigi.
063 Esimene kollane: Õnn on, et siia vähemalt ei ulatu
kolmedimensionaalsete manitsemissõnad. Muidu ei saaks vastu oma hävingule
minnes unustada iseennast.
064 Üheksas [kollane]: Kas sina ei tunne mingit kahtlust
meie arvutuste tõepärasuses? Mulle tundub nüüd kõik kuidagi veider, nagu oleks
mina arvanud kokku midagi ja järeldanud, et ruum on tulemas. See kõlab praegu lausa
absurdne. Aga me oleme nagu mürgistatud, tuimad, võimetud mõtlemagi juba.
065 Kümnes [kollane]: Võib olla, meie maailm on tõesti
liikunud mõne aine ligidusse, mis meile annab viienda dimensiooni, ilma et ise
taipaksime üleminekut ühest teise. Hingame midagi ja pole enam needsamad.
066 Üksteistkümnes [kollane]: Kui oleks nõnda!
067 Kolmas [kollane]: Me seisame nagu puud, milledel
juured on lõigatud alt. Aga minus on ikkagi vaid tõsine pettumus ja viha. Sest meie
kahekesi oleme vist kõige ülearusemad tulevas maailmas.
068 Esimene kollane: Küllap meie veel enam. Selle maailma
jaoks pole vaja meie matemaatikat. Ja kuigi me teoreetiliselt teame, mis laadi
uus võiks olla, teame tõeliselt rohkem kui kõik teised, just seepärast on meil
ehk kõige võimatum kohaneda. Nagu see, kes aritmeetikasse on jäänud kinni ja
ühtteist ometi teab algebrast, iial ei suuda mõista numbrite algebralist
seadusepärastist, vaid imetleb, kogeleb ja komistab aina. Iial ei õpi kõndima
õieti.
069 Kaheksas [kollane]: Mind hirmutab väga, et pole
mingit võimalust aimatagi, mis on viiendas nende asjade asemel, mida oleme
uurinud. Võime lohutada end, et viies teeb mõistetavaks nelja tõelised peidetud
seadused, aga kui sääl äkki pole mingilaadilist jälge sellest, millega oleme
tegelenud?
070 Kuues [kollane]: Jah, mis on viiendas aegruumiliste
tihenemiste asemel?
071 Seitsmes [kollane]: Mis on viiendas intelligentsiks?
Mis on selles meie aru? Kas mingi kaasasündinud harjumus? Kui ta oleks!
072 Kolmas [kollane]: Asjatu lootus vist ja milline
alandus on mõelda meie viimisteldud mõistust selles asjas paljaks tropismiks.
Või millekski hingamise taoliseks. Millega see nõnda lõpeb, kui me kord
alustame? Kuhu see mahub kõik, mis me omandame juurde muutudes aina
intelligentsemateks ja lükates juba omandatu alamaile kordadele. Me kasvatame
lõppudelõpuks maja pilvedest läbi, aga päris lollidki juba teadsid, et ühel
päeval see lükatakse ümber, - kui ta ei kuku ise. Mis mõte on kõigel nii?
073 Seitsmes [kollane]: Kui me ometi ei saa Kosmosega
Mängijast hakata kinni ja nõuda aru. Kui meie ja tema vahele ikka jääb piir ja
meie täienemine aina tuletab seda meelde, et on punkt, millest me enam ei saa
üle nagu piirile lõpmatult lähenevad suurused. Olla inimkonnast on tõesti ogar.
074 Teine [kollane]: Aga minevikku vaadates ja seda
mõistes me ometi taipame, et me ei ehita ainult torni, tõeliselt midagi veel
hullemat küll, igal astmel kasvab alumiste kordade tihedus ja see lõpmata vahe,
mis meil viimati jääb puudu, kas me mitte ei suuda sellest astuda üle, kas me
seks ei kasvagi, et viimaks sammu ulatada üle mäeladva?
075 Neljas [kollane]: Seda mõtet edasi arendades:
inimkond, kosmos koguni, on midagi treenitava olendi taolist, kes asteastmelt
tehakse võimelisemaks ja siis viimase sammu ta peab astuma ise, sellega
tõestades, et kasvatusel on olnud mõtet. Ja kui ta siis seda ei tee, hakatakse
kellegi teisega pääle uuesti.
076 Kaheksas [kollane]: Muidugi, kuskil sügaval me
kujutame nii. Aga, olgu mis on, meis midagi tõrgub taolise katsetamise vastu,
me ei taha olla ainult mõni materjal ja ometi teame väga hästi, et me pole, mis
tahaksime. Ikka närud, võrreldes sellega, mis on meie soov saada.
077 Kuues [kollane]: Praeguses olukorras oleme koguni
võimelised ütlema, et see ajab täis südame. Ja ometi kogu kosmose käik võib
lõppeda sellega, et meid visatakse kõrvale nagu ei midagi ja alatakse pääle
uuesti. Päälegi, kui palju oleme meie selles süüdi, kas see viimane aste teeb
sammu, mis vaja või mitte - ja siis oleme meiegi olnud absoluutselt asjatud.
078 Esimene [kollane]: Jah, praeguse hetke kohaselt
öeldud, kui me keeldume minemast viiendasse või ei oska minna, mis alust meil
on oodata, et kogu kosmos toimib paremini viimati. Muidugi ta ei toimi, sest
iga samm on raske, ükskõik milline ta olekski. Kosmos on üks närune ja vilets
värk, salata seda ei saa, kas me muutume või mitte.
079 Üheksas [kollane]: Õigus see nüüd on. Aga ikka me ei
saa eitada seda, et meie teadmine oma - tema närususest on midagi võimatut ja
näitab, et me pole nii närused kui arvame. Vähemalt, nii võib mõelda.
080 Esimene [kollane]: Kas ta seda tõestab? Kas mitte
meie veel suuremat närusust, et meid seegi ei muuda. See on sama osa meist, mis
protestib kasvandikolemise vastu. Meie ei taha muutuda, tahame olla täiuslikud
otsemaid ja ometi teame, et me pole ega saa midagi parata oma puudulikkuse
vastu. See on olukord, mida võiks hüüda kuratlikuks.
081 Kolmas [kollane]: Ja me lobiseme nagu ogarad, nagu
kolmedimensionaalsed, me ei mõista enam kõneldagi. Oleme nagu need armetud,
kelledel katsesarved muutusid sõnadeks, kes kobisid üksteist teadmata milleks
ja pidasid sellest võimest väga lugu nagu kõigist neist, mille otstarvet nad ei
teadnud. Sülitama ajab see maailma viletsus ja mul on tõesti häämeel, et viies
meile teeb otsa pääle. Kahju ainult, et ta ei lõpeta kõike.
082 Seitsmes [kollane]: Ma olen ikka mõelnud, et kõige
olemasoleva endahävitamine võimaldaks sundida Kosmosega Mängijat. Oletame, et
ta väga pahandaks ja imestaks, aga mis sellest, ta peaks mingil kombel
reageerima ning avaldama oma plaanid.
083 Kümnes [kollane]: Kui see oleks nii! Aga on
tõenäolisem, et ta siis arvaks kosmosel olevat mingi sisemise haiguse ja
hakkaks ehk koguni seda ravima väga ebamugavate meetoditega. Mis meil oleks
sellest abi!
084 Kolmas [kollane]: Aga see armetuse teadminegi võib
olla haigus!
085 Kaksteistkümnes [kollane]: Ja ravitsemisel ei avalda
tema kindlasti midagi oma plaanest, seda ei tee keegi - ja nagunii me neid ei
taipaks, eks ole?
086 Seitsmes [kollane]: See nüüd küll on õigus, me võime
katsuda sundida teda, aga kas me midagi saavutame? Siiski ma mõtlen, see ehk
aitaks. Kuigi ta näeks selle olevat haiguse. Aitaks, sest ta paljastaks end
toimides.
087 Kümnes [kollane]: Parandamatu haige temagi jätaks
kõrvale, kuigi ehk analoogia ei ulatu nii kaugele.
088 Üksteistkümnes [kollane]: Arvestades selle toimingu
võimalikuks, muidugi säärane tõsine plaan muudaks juba kavatsetava ja ainus
küsimus on siis, kas tookordne emotsionaalne alus on küllaldane tema
taipamiseks. Endahävitaja ju mõistab küll paremini.
089 Viies [kollane]: Tehniliselt see oleks võimalik ja
looja ning hukkaja on mõlemad võimelisemad kui vahepäälne, aga ikkagi ma ei
usu, et selgi alusel oleks võimalik taibata küllaldaselt, nõuda aru või midagi
taolist. Aga ma olen viimasel ajal mõelnud jällegi, kas need eksisid, kes
eitasid muiste ta olemasolu. Kas nii poleks lihtsam?
090 Kaheksas [kollane]: Ja tuua kogu keerulisus tagasi
meisse endisse. Mis me sellega saavutame? Või konstruida midagi taolist
teisenimelist, aga me parandame siis ikkagi ainult oma kujutlust endast või
temast ja varsti teame tast jällegi veelgi vähem.
091 Kuues [kollane]: See ongi mu meelest tõsine häda:
mida kõrgemale astmele me saame, seda kaugemaks ta meile jääb. Kas tuleb mingil
astmel äkki muutus, või mitte kunagi. Ei või olla nõnda ometi, et kosmos on
tema ise, see vähemalt on selge.
092 Kolmas [kollane]: Midagi ei ole selge. Meie oleme
loodud, oleme vaetud ja leitud kergeks ja need, kes tulevad teistes
dimensioonides, pole paremas seisukorras. Ja meie võimed on nii paisatud segi
ootamise tõrjumisega või sellele valmistumisega, et kõik, mis me kõneleme, on
pinnaline, kõik on tühine ja poolik. Me ei usu enam sellesse, millesse uskusime
üsna hiljuti. Hüpleme siia-sinna ja hüpata ei suuda. Ja nõnda see jääb
viimseni.
093 Esimene [kollane]: Kas hävitada Kosmosega Mängija,
seda me ei saa, sest kuskilt ta tuleb uuesti teisel ja veelgi mõistetamatul
kujul. Või hävitada kosmos - mis me saavutame sellega? Ja võib olla, ta jõuab
meist ette ja hävitab ise. Sest viieski pole muud kui häving, ainult mitte meie
tehniliste vahendite toodud, vaid tema. Või meie sisimate kavatsuste ja
soovide. Kuidagi oleme ju kõik püüdnud oma laipu visata näkku talle ja karjuda:
siin ma olen, vasta mulle! Nüüd ta siis vastab, annab meile meie oma tahetud
otsa ja otse selle pääle kõneleb midagi neile mõistetavat, kes lähevad üle.
Võime öelda, et tema oleme meie või meie toodame tema, pimedaks jääb siiski
kõik, nagu alati, minevikus ja tulevikus. Meie teame temast ainult niipalju,
kui teame endast ise ja iga faas lõpeb sellega, et midagi meis on kasvanud
niipalju, et ta ei mõista oma kesta ega saa abi oma kasutada olevaist
vahendeist. Talle on vaja midagi muud, uus kest, uued vahendid, seepärast ta
tahab hävitada enda ja see tahtmine viimaks ta hävitab. Nagu ta vahetab naha
naha pääle, nukkub ja muutub ikka uuesti liblikaks. Kui enne oli nii, siis ka
edaspidi. Kohutav on ainult, et sellele pole näha sihti. Ükski uus liblikas ei
näe lõpuni. Kas seda ongi? Mis siis on? Meie oleme nii lootusetud nagu need,
kes ohverdasid jumalaile ja palusid selgust, need, kes valmistasid plaane ja
palusid ebamäärast tervikut.
094 Kolmas [kollane]: Ühesõnaga, meie oleme säälsamas,
kus kolmedimensionaalsed olid enne meie tulekut.
095 Neljas [kollane]: Me teame ja ei taha tunnistada ning
selleski oleme taolised. Tahame tunnistada, kuid ei tee sellest järeldusi,
jällegi oleme taolised.
096 Teine [kollane]: Kus on siis meie hulgas need, kes
lähevad viiendasse? Need, keda ma ikkagi ei suuda hästi taluda, kuigi oleme ise
nad kasvatanud.
097 Üheksas [kollane]: Võibolla just meietaoliste hulgas
neid polegi, on sääl, kust me neid ootame kõigevähem.
098 Viies [kollane]: Äkki viimaks nende tagasilangenute
seas!
099 Kaksteistkümnes [kollane]: Sääl vaevalt, aga...
100 Kümnes [kollane]: Need pole oma struktuurilt enam
võimelised, pigemini päris tavaliste neljaliste hulgas, kes on võtnud vastu
palju ja pole midagi teinud ise. Meie oleme tegevusega kasvanud kinni, aga
nemad on liikuvad.
101 Üksteistkümnes [kollane]: Aga meil pole ju kedagi,
kes ei teeks midagi, keegi pole võimeline ses mõttes liikuma.
102 Esimene [kollane]: Kui tõepoolest on nii, siis
hävineme kõik ja meie siht on tõesti saavutatud. On ju rumal arvata, et viiesus
jääks vaid siia, ta kiiresti vallutab ja hävitab kogu kosmose. Ja siis?
103 Üheksas [kollane]: Ja siis me oleme abstraktsioonid,
mõtted nende pääs, kes tulevad ja muid asju tehes unustavad meid. Nad
mõtlevad ju meie olme, nad mõtlevad teisiti ja meid pole
enam. Aga nende kolmedimensionaalsed pole abstraktsioonid. Kuidas lahendada?
104 Kuues [kollane]: "Ta hingab ja meie elame, ta
hingab ja võtab meid tagasi," nii öeldi kord. Ja me tunneme end palju
kõrgemal! Kui naljakas! Aga, kas see tõesti kõik on reaalne? Kas me ainult oma
kujutlusi ja arvestusi ei usu liiga? Nagu muiste inimesed mõtlesid omale
paradiisi viina, piima ja mustasilmsete tüdrukutega ja uskusid ta olemasolu. Ja
kui nad enam ei uskunud, siis see paradiis närbus ja vajus kokku nagu
paradiislik õis, kellelt on võetud toit. Kas meie viienda uskumine pole sama?
Jah, ma tean, et ütlete: arvestused näitavad, matemaatika tõestab ta tulekut.
Aga neilegi taolised asjad tõestasid nende kujutlusi.
105 Kaheksas [kollane]: Ja nad ei uskunud sugugi vähem
oma arvamisi. Rahvad, terved rahvad, hulkusid läbi metsad ja rohtlad, otsides
igavese Elu maad. Riigid hävitasid üksteist taolise kujutluse käsul. Ja meie...
106 Seitsmes [kollane]: Ja ometi meie pole võrreldavad
nendega.
107 Kuues [kollane]: Olgu! Aga veel enam oleme nende
taolised, kes muiste ennustasid oma kultuuri otsa ning uue ärkamist ja ei
suutnud seda muidugi mõelda teisiti kui oma vormidele vastavalt. Aga, kui ta
tuli, ta ei vastanud ega erinenud selles, mida arvati. Meie mõtleme
matemaatiliselt ja hüüame tulevat viiendaks dimensiooniks, millesse me oma
teada ei mahu. Aga see on ainult meie nägemisviis. Võibolla, tulev üldse pole
viiedimensiooniline, vaid midagi müüd. Ja siis ta tõesti võib piirduda meie
maailmaga.
108 Kaheksas [kollane]: Uskuge. Võib olla nii! Ma olen
näinud üht kultuuri, mis oli rajatud kasvatamiseprintsiibile, esmalt ebateadlikult,
siis teadlikult. Nende inimesed taipasid küll, et muiste on olnud kultuure
teiste printsiipidega, nad pidi taipama nii oma eeldusilt. Ja siis nad
reastasid kõik olemasolnud oma printsiibi põhjal ning üldistasid
kasvamiseprintsiibi ja arengu kogu inimkonnale. Nad uskusid, et nende printsiip
on kõige kõrgem ja õigem, kuid ometi teadsid, et inimkond peab kasvama edasi ja
uus kultuur tõusma erineval printsiibil. Nad vaevlesid hirmsasti ega suutnud
kujutella midagi kõrgemat ja neid piinas, et nende printsiip peab hävinema ja
uuenema, et olla õige - kuid viimati viimaks uuesti vale.
109 Seitsmes [kollane]: Ja, mis siis tuli?
110 Kaheksas [kollane]: Nad aina astendasid organisme,
kogu kosmost pidasid viimaks organismiks, mis sünnib, kasvab ja sureb. Aga nad
samm-sammult nihkusid teile, mis andsid neile teise suuna. Nad esmalt liitsid
surma igapäeva ja kasutasid seda nagu sööki nende esivanemad. Astastmelt nende
eneste organism täienes sisemiselt. Esmalt nad ainult sõid ja siginesid, siis
tulid meeled, tulid kujutlused, tuli mõtlemine ja ikka, ikka edasi. Ainult
viimast nad tarvitsesid teha tahtlikult, muu funktsioneeris juba ise. Ja nii
nad muutusid viimaks nii keerulisiks, et organismi mõiste ei rahuldanud neid ja
nad vabanesid ka kõige üldistatumast kultuursest printsiibist ja võisid olla
midagi muud kui organismid...
111 Esimene [kollane]: Ja selle õpetus meile on siis
vist, et meiegi ei tea kõike. Katastroofid ja muutused ei lähe mööda meistki,
aga nad on teisiti. Ja see, mis me arvame ees, pole see, mis on ees. See teeb
väga palju vagusamaks ja kindlamaks küll, kuid olemist ometi mitte kergemaks.
Teistes dimensioonides kõik samad nähted korduvad teisiti. Aga unistades neist
ja mõteldes neid, me ikkagi ei saa ennustada oma saatust. Terve see olendkond
elas organismi mõistest, mis muutus pidevalt, milles rõhutati aina üldisemaid
ja haaravamaid tunnuseid kuni viimati see kaotas tähenduse ja asendati uue
mõistega. Igakord nähti katastroofides midagi muud, kuid alati mingit
organismile omast protsessi. Ja meie nüüd teeme samuti, dimensioonimuutus on
meile omane protsess. Aga, kas paralleel on täieline, kas ka siis ja sääl oli
muutuste puhul langevaid, mahajäävaid?
112 Kuues [kollane]: Kus sellega! Väga palju, alati
rohkem kui jatkajaid. Iga ükskõik mis astmelise katastroofi puhul oli neid, kes
väitsid, et tuleb tagasi minna eelmisele ja hakata uuesti pääle. Just nii nagu
meie kolmedimensionaalsed. Muide,
olendid, kellest ma räägin, olid meie mõttes kõik
kolmedimensionaalsed. Nad ei liikunud edasi dimensioonide teel nagu meie ja
kuhu nad praegu on jõudnud, ma ei tea. Olen ainult kindel, et kõik võimalused
lõpevad ühte võimalusse.
113 Üheksas [kollane]: See siis tähendaks, et meie kord
nimetame dimensioonide mõtte nagu nemad organismi oma, aga mitmendal dimensioonil?
114 Teine [kollane]: Kui nüüd arutada nõnda, kesse ütleb,
et viies dimensioon ongi dimensioon. See ehk ongi nende minetamine. Mulle
igatahes on vastik mõelda viiendat ja nõnda edasi lõpmatusse.
115 Kuues [kollane]: Minagi sellest olen mõelnud, aga
võibolla on kümnes see piir.
116 Neljas [kollane]: On ju kujuteldav, et kunagi
võidakse haarata kõik puuduvad dimensioonid korraga, nähes selgesti, millega
võrdub nende summa.
117 Kolmas [kollane]: Aga ükskõik, mida me arvame, pika
jutu lühikene lõpp on: olemasolev on palju keerulisem kui me tahame. Mitmed
rajad, igaüks hulga muutuvate eeldustega, viimati üks ja siis ja siis -
118 Viies [kollane]: Siis me astume aru nõudma ja küsime,
milleks see kõik peab olema.
119 Üksteistkümnes [kollane]: Kui me siis sellest
vastusest üldse hoolime veel?
120 Neljas [kollane]: Vaev kosmoses see ongi, et kõik
eelnev tundub väga tuttav ja ometi mõttetu ning võõras.
121 Kolmas [kollane]: Kui siis öelda: Mitte midagi pole vaja
teha, mitte millestki mõelda, siis see ka on väär. Kas teist keegi taipab selle
ogaruse keskset suundagi, mina mitte.
122 Kümnes [kollane]: Keegi mitte. Aga ons seda vajagi?
Me saame ta korra katte, sest me oleme hakanud tahtma seda ja mitte meie üksi.
123 Esimene [kollane]: Kõik teed on vaid selleks ja nad
peavad suunduma ükskord kuidagi sinna, et see mõistetamatu otsukeste ja
võimatuste päss vajub iseendast laiali ja selgeks. Meil pole vaja leinata ega
karta midagi. Võibolla, on see jutuajaminegi, kuigi ta on täis meie eneste
segadust, valmistanud meid mingil kombel viiendagi dimensiooni vastuvõtuks ja
selles tegutsemiseks. Ja need, kelle me saatsime ära? Ja need. Nende minek ehk
kuidagi teisiti on vajalisem kui neljadimensioonilise maailma taasrajamiseks
kuskil mujal. Võibolla, nad satuvad säärase intelligentsi hulka, mis oma tee
jatkamiseks vajab endale mõistetamatut tõuget.
124 Kolmas [kollane]: Ja võib olla, ongi, nad on saadetud
asjatult. Ärme unustame kui palju kõike on juhtunud asjatult.
125 Neljas [kollane]: Midagi ei juhtu asjatult, meile
ainult paistab nii.
126 Seitsmes [kollane] (kolmandale): Meie oleme siiski
asjatud. Oleme! Oleme!
III
(Kolmedimensionaalsete koosolek pisut kirikutaolises,
kuid kubistlikus ruumis. On midagi kantslitaolist, millel kõnelejad vahelduvad.
Aga kantslil on veenõu klaasiga ja mikrofon hästi nähtavalt. Kõigil võimalikel
kohtadel näha kolmedimensionaalsuse sümboleid ja kubistlikke maale. Sääl, kus
kirikus peaks olema altar, on televisiooniekraan, millele aegajalt ilmub suur
nägu ja teatab, kui palju aega on maailma lõpuni. Koosviibijad on väga rahutud.
Kõnelejad kiirustavad ja sõnavõtjad räägivad stakaatos.)
127 Astronoom: Siin, meie viimasel koosviibimisel, ma
kordan veel: iial ei ole hilja hakata mõtlema õieti ja astuda reaalsusele vastu
lahtisi silmi ja terve mõistusega. Meie kõik teame, et häving ei lähe meist
mööda ja me ei saa midagi teha tema vältimiseks, aga me põleme aatomiteks
teades, et oleme julgenud rahulikult minna vastu hukatusele, mida need, kes on
ülbed ja elavad oma kujutluste maailmas, üldse ei näe. Ja me võime olla
kindlad, et nemad hukkuvad koos meiega. See olgu meile rahulduseks, mis meile
on karistuseks. Meile ta pole karistus, vaid salaparase saatuse käsi.
Seltsimehed, nemad ütlesid, et mina, meie kõik oleme
nõrgamõistuslikud, et me oleme võimetud ühiskõnna hääks tegema midagi ja nad
panid meid kaema igavest liikumist, mis meid heidutab. Ja need vähesed õnnetud
meie hulgast, keda see ei heidutanud enam, kes ütlesid ja tundsid, et see on nende
neljas dimensioon, nad võtsid eneste hulka. Aga meie teised, kes oleme otsani
jäänud kindlaks, meie teame, et ei ole mingit neljandat dimensiooni. Meie
teame, et on olemas Aeg ja see hirmutab meid, seda meie ei mõista, seda me
austame ja kardame. Aga tabagu tema karistus kõiki neid, kes muigavad ja
ütlevad: see on ainult uks mõõt!
128 Kogudus: Tema karistus tabab neid, alati ja alati!
129 Astronoom: Meie saime kuulda, et nemad kardavad
viienda dimensiooni tekkimist ja mõtlesime, et nemad on astunud veel ühe sammu
kaugemale reaalsusest, milles meie seisame kindlalt kahel jalal. Aga siis mina
mõtlesin...
130 Kogudus: Au sinule, au sinule, au sinule!
131 Astronoom: ... et nagu nende neljas dimensioon on
see, keda me austame ja kardame, nõnda ka nende viies dimensioon võib olla
midagi meie reaalses maailmas. Ja mina uurisin ja vaatasin, arvestasin midagi
veelgi vägevamat, millest nemad ei taipa pooltki, need targad ja mõistlikud. Ja
nüüd meie teame kõik, et meie maa poole sööstab sekundsekundilt kiiremalt üks
surnud päike. Tõsi, mõned teist on öelnud, et ehk meie päike ja teised
planeedid juhivad ta meist kõrvale. Aga see võib juhtuda ainult mõnekümne
kilomeetri võrra, nii suur mu arvestusis võib olla viga. Ükskõik kuidas, aga
meie hävineme ja nemad, meie karistajad ja käsutajad, hukkuvad samuti. Aga Aeg,
keda meie kummardame, on nad teinud nii sõgedaks, et nende meelest tuleb viies
dimensioon!!!
132 Kogudus: Tema karistus tabab neid alati ja alati!
133 Astronoom: Seltsimehed, ei ole enam palju aega, mil selle
surnud päikese lähenemine hakkab avaldama mõju meile. Meie oleme tulnud kokku
siia, et kinnitada teineteist selleks raskeks hetkeks, mil me peame hävinema.
Minu sõnad on sedamoodi: Kui me hävineme, siis me ei tunne enam Aega, nõnda
nagu loomad näevad liikumist, vaid me ise oleme Aja sees, meie ise oleme Aeg.
Meie ükskord mõistame, mis ta on. Kuid, oh sõbrad, meie ei saa mitte
neljadimensionaalseiks, nagu nemad ütleksid, aga meid muudetakse. Siin oleme
meie põlatud ja naeruks pandud ja nemad kasutavad meid oma eksperimentideks,
mis teevad meid hulluks, aga siis meie pole enam alatud ega väärtusetud. Meie
oleme siis seda, mis me alati oleme püüdnud olla.
134 Üks hääl: Aga meie saavutused, miks nad peavad
hävinema kõik?
135 Teine hääl: Aga meie kultuur, miks ta peab hävinema?
136 Astronoom: Ärgem pärigem nõnda, sellele me ei oska
vastata. Ma olen mõelnud, et selles on süüdi neljadimensionaalsed, aga ma ei
mõista, kuidas. Mul on võimatu uskuda, et nende käsutuses oleksid miskid jõud,
mis võivad anda taolisi tulemusi meie maailmale. Nad ei ole nii palju vägevamad
meist. See on Aja tahtmine, et me hävineme ja Aeg ei ole mitte nende
meelevallas. Meie vähemalt pole saanud aru, et oleks. Sest see, millega nad
häirivad meie õnne, pole mitte Aeg, vaid ainult Aja vari -- Aja liikumine.
137 Kolmas hääl: Aga meie kultuur, meie kõrge kultuur!
138 Astronoom: Sellele oleks pidanud mõtlema siis, kui
oli aeg. Aga meie elasime neljadimensionaalsete varju all ega kahtlustanud neid
õnnetuse toomises kogu maailmale. Meie ei suutnud kujutella neid püüdmas nende
eneste hävingut. Ja kuigi mina ei saa mõelda, et nende võimuses oleks teha
midagi sellist, meie ei tunne ju neid täiesti ja nemad võivad olla süüdi.
139 [Üks] hääl: Aga kuigi nad naeravad meid ja vaatavad
ülalt alla meile, kuuldavasti on ka nemad kohkunud katastroofi tulekul. See
tuleb nendegi tahtmata, nad pole meist vägevamad!
140 Teine hääl: Paljugi, mis nad ütlevad, nad võivad
siiski olla süüdi. Kui me ometi oleksime suutnud nad hävitada niipea, kui
taipasime, mis on tulemas.
141 Kolmas hääl: Nad poleks saanud kiskuda lähedamale
seda kustund päikest oma nõidustega!
142 Astronoom: Seltsimehed, selleks pole aega enam ja
nagunii meie poleks saanud neid hävitada. Meie vahendid tapavad ainult meid end
ja ainult õnnelikul juhul mõne nendest. Me ei tea kunas ja kuidas. Mis me
sellest arutame enam! Ja minul pole rohkem rääkida!
143 Teine astronoom: Ma ei tea selle läheneva tumeda keha
olemasolu, aga mulle tundub väga kahtlane, kas ta tuleb meie lähedusse; tundub
isegi kahtlane, kas ta meile mingil kombel teeb kurja otseselt. Aga meie
päikese ta muudab tuhandeid kordi kiirgavamaks kui praegu, teeb temast
nii-hüütud uue tähe. Mul on kahju, et ma arvan teisiti kui mu lugupeetud
kolleega, aga meie oleme ühel arvamisel lõpptulemuse suhtes: häving on
paratamatu...
144 SIGNAAL: //----//
145 Teine astronoom: ...kas just nii ruttu, ma ei tea.
Aga, mis on mõned tunnid rohkem, või päevad. Ja mina isiklikult olen veendunud,
et selle õnnetuse on tahtmatult või tahtlikult toonud neljadimensionaalsed,
kuigi see neilegi on omamoodi õnnetus. Siiski on kindel, et meie hävineme kõik
ja nendest mõistmatul kombel mõned võivad pääseda. Meie ei tea, kuidas, aga
tabagu Tema karistus neidki!
146 Kogudus: Tema karistus tabab neid alati ja alati!
147 Teine astronoom: Meie laguneme taas ürgosakesiks, aga
meie arvates ei saa nendest kaduda see, mis neisse on kogunenud kas ühe või
miljoni elu vältel. Meie ainus lohutus olgu see, et ükskord kuskil need osakesed
saavad jälle teadlikuks ning teostavad kõik selle, mis meil jäi pooleli. Meie
kummardame harduses Tema ees, kelle sisse me mingil mõistetamatul kombel kaome,
keda me mõistame hävineds. See olgu meie lohutuseks. Sellest valusast ajast
meie oleme ju möödas juba, mil me isiklikku hävingut ei suutnud võtta vastu.
Nüüd me kõik mõtleme pääle mõningate haigete ja nõrkade, et isiklik ots on
ainult siis raske, kui teame teisi jäävat elama. Et seda ei juhtu, siis meil
õieti pole põhjust kurta. Kas ots tuleb pikkamisi entroopia kasvades või ta
tuleb nõnda ootamatult, on ükskõik, sest me teame, et kõik peab lagunema ja
jääma vakka. Mis tuleb siis, seda me ei tea ega needki, kes peavad end meist
täiemaiks ja on ometi eksinud välja meist. Sest kuigi mõni neist praegu jääks
ellu, ükskord tuleb ka nende aeg, sest entroopiaga mõõdetav Aeg ei lase ennast
karistamata põlata mõõduks.
148 Kogudus: Tema karistus tabab neid alati ja alati!
149 Teine astronoom: Ma ütlen, sõbrad, häving on kink,
viimane, mis meile antakse. Ja parem kui ajutine lagunemine on lõplik kadu ja
vakka jäämine kõiksuse sügavustes. Aga selleks kulub veel palju aega. Meie
peame kõik veel sadu kordi enne moonduma ja tekkima uuesti. Aga siis viimati
saavutame rahu, mis on üle iga mõistuse. Üks Tema päev on mööda ja siis võime
puhata, kuni ta teeb midagi hoopis muud sellest, mis magab. Aga me usume ja
loodame, et mõnegi hinge substants oskab libiseda ära ja jõuab igavesse
rahusse, mida Temagi enam ei saa häirida. Mina olen rääkinud!
150 Kogudus: Õnnis on see, keda tema enam ei Sunni!
151 Bioloog: Kallid seltsilised, paljudele teist on
maailma käik saanud selgeks alles viimaseil nädalail, päevast, mil saime teada,
et meid pole kauaks. Enne meie mõtlesime piiratult ja pidasime tähtsaks
pisikesi asju. Minagi pean tunnistama, et olen kulutanud kolmkümmend viis
aastat asjatult närvikava uurimisel, sest ma ikkagi jõudsin ammu tuttavaile
tulemusile. Ma teadsin seda küll juba varem, aga väitsin, et sääraseid üldisigi
tõdesid ei saa uskuda muidu, kui nad on tõestatud katseliselt. Praegu ma tean,
et on rumalus vaevuda taoliselt. Kuid ilma hävingu tulekuta minule poleks
tulnud selget aru ega vist paljudele teistelegi. Kuigi meile meeldiks elada
veel, et teostada oma meeleparandust ja uurida asju, mida on vaja uurida, meie
lepime selle saatusega, mis meid tabab. Eks ole!
152 Üks hääl: Õige, sõber, õige!
153 Teine hääl: Mis õige? Meil olnuks veel palju teha!
154 Bioloog: Muidugi meil olnuks palju teha, aga igaviku
seisukohalt vaadates pole selleks suurt vajadust. Nagu eelkõneleja ütles,
ainult Tema oma entroopias on igavene ja kas me rahule jõuame tuhat miljonit
aastat aastat varem või hiljem, see ju ei ole oluline. Meie teod, meie püüdedki
ja suured saavutused pole nii tähtsad, kui paistab meile. Kõik viimati jõuab sinna,
kuhu peab jõudma ilma meie liigutamatagi.
155 [Üks] hääl: Aga milleks siis meile anti võimed midagi
teha? Milleks, kui sinul peaks olema õigus, kes tead ise, et oled rumal.
156 Bioloog: Rahuldamatu sõber, ma ju ütlesin, et need
jõuavad rahusse varem. Ja ma ei taha salata, et ehk just need, kes on teinud
midagi kogu päeva kestel, võivad libiseda ära Tema käest. Aga selleks on aega
neilgi, kes nüüd on teinud vähe. Minulgi on aega!
157 Kogudus: Õnnis on see, keda Tema ei sunni!
158 Bioloog: See on tõesti õnnis, aga tuhandete päevade
ja ööde pääle tuleb aeg, mil keegi pole enam Tema meelevallas. Temal ei ole
enam käskida kedagi ega ühtegi aatomit, millest rajada kõiksust uuel hommikul.
See olgu meile lohutuseks, et mida sagedamini me hävineme, seda suuremad
võimalused on meil vabaneda rutem. Mis siis saab Temast, meie ei tea ja see on
ülearu küsida, sest siis me satume lähedale nende arvamisele, kes ütlevad, et
Tema praegu on juba ainult mõõt. Ja me teame, et see on ekslik arvamine. Aga
tõesti, sõbrad, minu meelest ükskord kõik ilma erandita oleme meie vabad
Temast. Ja vaatame Tema pääle otse nagu lapsed saaksid kätte ingli või tondi,
kellest neile räägitakse ja leiaksid mõne vanemaist või tuttava, keda nad ei
pelga ega igatse. Meie võime praegu hävineda rahulikult, sest ükskord ikka võit
on meie. Kui Tema meid karistab hävingus, siis see teeb halba ainult Temale
enesele. Tema tunnistab sellega, et meie oleme Ta jaoks pisut liiga targad. Aga
iga hävitus teeb meid veelgi tärgemaks, see olgu meie lohutuseks. Minu suu ei
räägi enam.
159 Kogudus: Õnnis on see, keda Tema enam ei sunni.
160 Füüsik: Meie oleme kuulnud lohutuseks niipalju tõsist
ja õiget õpetust ning sõnu, mis on kangesti lähedal ärakaranute arvamisele. Aga
mina ütlen teile, mis ma kogu elu aja olen varjanud oma südames, et mind ei
löödaks kivisse: see on vale ja teine on vale. Kõik on eksitus, mis arvatakse
meie hulgas ja neilsinaseil ärakaranuil on vist õigus, kuigi ma ei mõista mitte
neidki ega saa nemad aru mu küsimusest. Nemad on tõesti meist targemad, aga kas
õigus on nende käes, seda mina ei tea. (kisa soikub) Aga tõde on see, et
entroopiat pole olemas, tõde on see, et pole Temal päevi ega öid ja tõde on
kindlasti ka see, et ei ole igavest rahu. Soojus ei jaotu maailmas
viimativiimaks ühtlaselt, ega energia, vaid teda jääb ikkagi rohkem kuskile ja
säält hakkab ring uuesti pääle. Meie ei pääse iialgi, mitte iialgi välja
sellest põrgust, milles lootus on sama mis hirm, milles soovida võimine on
nuhtlus ja elada saamine karistus. Ma ei tea, kas me kordume tsükliliselt,
täpselt samuti kui oleme praegu, mõttetult lõpmatu arv kordi nagu film, millel
pole algust ega otsa või me kuidagi erineme igal kordumisel, oleme mingis
mõtteski taiplikumad. Et aga mul pole usku kõiksuse isandate häädusse, samavähe
kui ma usun neljaliste häid kavatsusi meiega, siis mina usun, et meie kõlgume
igavesti samadena nööril, kust meid õigel hetkel võetakse ikka samasse mängu.
161 [Üks] hääl: See on vale, see on tõesti vale!
162 Teine hääl: Rumalad võivad arvata teisiti.
163 Kolmas hääl: See on vale, see on vale! Milles oleme
siis meie süüdi, et selline kohutav ots tuleb just meile. See on vale ja Tema
ei jäta sind karistamata.
164 Füüsik: Muidugi ei jäta, sest ta muud üldse ei tee,
olgu ta igavesti neetud, neetud, neetud! Te võite vabiseda sellest teotamisest,
vabisege, mehed, vennad! Mina suren meeleldi, kuigi ma kardan, et tema iial ei
lase kedagi nii lähedale endale, et keegi võiks piltlikult öeldes anda talle
vastu kõrvu ja nõuda aru ta majapidamisest. Oiake ja katke oma kõrvad, ärge
vaid lööge mind maha, sest ma väga tahaksin hukkuda Tema toodud otsas, et ma
ehk saaksin Ta kinni kõripidi. Palun, sõbrad, kuulake mind veel pisut, tahtke
kõik seda, ehk me suudame midagi. Mitte seepärast, et ta nüüd meid hukkab just,
vaid, et ta oma mängu meile pisemalgi kombel pole seletanud ega vist
teistelegi. Miks peame meie olema kolmelised, kui on teisi võimalusi, neid ei
saa ju eitada? Miks on olemas ainult üks võimalus. Sest, võib olla, targematena
me Tedagi näeksime teisiti ega läheks tülli selle kallal, kas on entroopiat või
mitte, kas Aeg on igavalt tsükliline või spiraalne. Me oleme rumalad, seepärast
need häirivad meid ja vaevavad meid kujuteldamatult. Miks me ei ole teisiti, miks
meil pole võimalik ühelt tarkuselt minna teisele? Miks me peame suure
piinlemisega saavutama mõned tõed, milledest viimaks taipame, et need on tõed
vaid meis ja meie pärast? Sõbrad, võtkem ette ja püüdkem nõuda aru Temalt, olgu
ta kestahes, millinetahes, kustahes. Arme jätame enne, kui saame kätte Tema. Ja
kui Ta vaikib, siis paneme ta rääkima nagu tema on teinud meiega.
165 Hääled läbisegi: Teotaja, ketser! Maha, maha! Meie
piinad on kangemad kui tulev surm! Virutage! Andke talle! Sihuke
ketser! Neljaliste sabarakk! Lipitseja! Teotaja! Maha, maha!
(Osa kolmelisi koondub kaitseks ta ümber, rüsin on suur.)
166 SIGNAAL: //---//
167 Vanamees (ründajate hulgast): Häbenegem pisut, sest
see sõna ei käi mitte ainult usklike, vaid uskmatutegi kohta ja nemad teavad
seda. Tõesti need meie vennad on eksinud kõrvale teest ning tõest.
168 Hääled: Lurjused! Teotajad!
169 Vanamees: Vennad, ärge öelge nõnda neil hetkil, mil
peame koguma end, et rõõmsate ning kõikidega rahulolevate hingedega minna Tema
tühjusse. Iga halb tegu, mis me teeme, sunnib meid kauemaks jääma. Tema
spiraali või sõõri ja teod säärasel hetkel kaaluvad veel enam kui tavalised.
Meie tahame kõik ju rutem pääseda Tema ööst ja päevast. Nende meie vendade
eksitus olgu nende eneste asi, las nad vaevlevad selle eest kuid või aastaid
kauem, meie aga -
170 Kogudus: Õnnis on see, keda Tema enam ei sunni!
171 Vanamees: See on tõesti õnnis, oh sõbrad, mina ei
valeta mitte, meil on tõesti üks rahuaeg ees, milles pole liikumist ega
mõtlemist, soojust ega külma, lootust ega hirmu, rõõmu ega leina, valu ega
lõbu, vaid meie saame rahu, mida ükski meist veel ei suuda kujutella. Ja
mõtelge, sõbrad, kui üllas on meie olemine siis. Meil pole teadmist ja ka
mitteteadmist, sest, kui me teaksime, et meil on rahu, siis me suudame veel
kujutella mitterahu ja kui me ei teaks midagi oma rahust, siis meil ka poleks
teda. Meie ju mäletame kõik, et vanad targad ja mõned nendest ütlesid, et rahu
oleneb meie nägemisest, vaatamisest ja teadmisest: kui me vaatame kõiksust
ühtmoodi, siis ta on pidev piin, kui teisiti, siis igavene rahu. Aga meie teame
ka, et nii ei ole see asi õige ainult selle praeguse kõiksuse jaoks, mis ainult
osalt on pääsenud Tema võimu alt -
172 Kogudus: Õnnis on see, keda Tema enam ei sunni! Õnnis
on see, keda Tema enam ei sunni!
173 Vanamees: See on tõesti õnnis, kallid sõbrad, aga
neid on veel väga vähe. Nemad võivad, kui nad tahavad, vaadelda nõnda Tema
päevi ja öid ning Tema maailma algusest otsani, kord piinana, kord rahuna. Aga
siis nemad tulevad tagasi meile või mujale õigete õpetajatena. Kuid
needsinased, kes on läinud nii ära Tema meelevalla alt -
174 Kogudus: Õnnis on see, keda Tema enam ei sunni!
175 Vanamees: See on tõesti õnnis ja tema õndsust ei saa meie
keegi mõista ega kirjeldada. Ta pole enam midagi ja ta on kõik, rohkem meie
nõrgad mõistused veel ei taipa, aga aeg tuleb, mil me ise viibime selles
saladuste saladuses ja see aeg võib olla lähemal kui me ise aimame. Seepärast,
sõbrad, ärge asjatult raisake oma aega nendesinaste eksinute tapmisega. Küll
nemad juba ükskord ise taipavad tõe, mis meile on antud ja mida me oleme
taibanud. On selge, et nemad eksivad tehes Temast mingisuguse kiusaka ja tigeda
tondi, kel on piiramatu võim meie üle. Sedasi uskusid Temast meie esivanemad
suurte pimeduste aegadel. Aga meie, kes käime valguses, kelledel on igalühel
täheks tema ise, meie teame, ei ole ühtki väge, kes viimati jääks tugevamaks
meist, sest selleks oleme meie maailmas, et Tema saaks asjatuks. Tema ei teinud
meid küll selleks, et me hakkaksime Temale vastu, vaid teadlikeks orjeks ning
sulaseiks ja võimaldas meile sellega tee, kas tahtlikult või tahtmatult, ei
seda nüüd maksa enam küsida. Sõbrad, kas olete nüüd vabad tapmise soovist?
176 Hääled: Oleme! Oleme!
177 Vanamees: Aga teie soov on läinud välja maailma ja
teie peate ta kutsuma tagasi, et ta kunagi tulevasil aegadel kui teeröövel ei
pikendaks teie rändamise aega. Mina teile annan nõu olla päris vaikselt
kaemuses ja tõmmata tagasi need väed, mis teie olete läkitanud välja. Nende
puudumine raskendab meie peatset otsa. Aga, teie, eksimise lapsed, teid tahan
mina katsuda valgustada, et teie oma muistse rahvaga pimedusega tühjust,
millesse liigume, ei muudaks pimedamaks. Kui teie kõik olete nõus sellega, siis
need, kes kahetsevad, mingu ära meditatsioonile. Ja need, kes iga hinna eest
oma suure arguse ja surmahirmu pärast tahaksid tappa kedagi, neile mina ise
annan selle võimaluse iseenese kallal, et mu arvest kustutataks mõned tapmised,
mida ma veel pole suutnud lunastada. Ja teie kõik, kes usute meie vend Füüsiku
eksiarvamist, teiega mina tahan kõneleda avalikult ja õigelt, teid ärritamata
ja põlgamata. Teie võite vastupidi minu kohta kasutada kõiksugu kurje sõnu ja
mõtelda mõtteid, et minutaoliste tegude arv saaks vähemaks ja ma varem
pääseksin igavesse rahusse.
178 Kogudus: Õnnis on see, keda Tema enam ei sunni!
(Osa inimesi lahkub, mõned kaitsejategi hulgast.)
179 Vana naine [Vanaeit]: Ei maksa narritada juttudega,
tead nagunii, et keegi sulle ei tee ega ütle midagi, igaüks on pisut kade
sellele, kes jõuab ette!
180 Vanamees (naerdes): Ükskõik, mis teete, ma olen
ikkagi õnneks või õnnetuseks oma vaheleastumise pärast astunud sammukese. Aga
teie olete ikka rumalad küll, mis te õige enesest arvate, et ajate selliseid
hulluseaegseid jutte koos õigete või mitteõigete arvamistega. Kuidas sina, vend
Füüsik, ometi võisid nii lõpu lähedal hakata rikkuma rahva meelerahu. Sa ju
tead, et nüüdsel ajal igauks on pisut jalust ara. Ja sina neid veel ärritama, mis
mõttega?
181 Füüsik: Nad peavad enne surma vähemalt saama teada
tõtt. Aga sinuga ei saa ju rääkidagi, sa lihtsalt lobised neile ette tasa ja
targu pühi dogmasid. Pane mind kahtlemagi, ma kohe annan järele, aga see pole
võimalik.
182
Hääled: Tee selgeks, jah! Meie ei taha kuulda õiget
õpetust!
183 Vanamees: Lapsukesed, lapsukesed, ärge olge nii
tormakad. Mis sellest, et nad surevad õiges õpetuses, mis pole täis tõde, nad
tõelisemat tõde ju ei taipa veel. Aga teie eksite ja sina, vend Füüsik, oled
liiga kinni eneses, liiga kinni meis. See tuleb suurest varjamisest, oleksid
võinud kõneleda taadiga, oleks aidanud, sest sa eksid.
184 Füüsik: Kuidas ometi...
185 Hääled: Ara tee ülearu sõnu, aega on vahe!
186 Vanamees: Oh, lapsed, kas armuda tahate või armastada,
lapsi veel sünnitada või? Aega on paljuks veel ja minu sõnadekski. Eks ole, sa
tunnistad neljaliste olemasolu ja nende veidrat erinemist meist, tead sedagi,
et nemad meidki ei näe läbi muidu, kui arvestades, ja meie neist saame pisut
aimu armunult unistades.
187 Füüsik: Mis siis? Otsi mulle üks, kes seda ei teaks!
188 Vanamees: Leidub, vennakene, leidub! Aga miks sul oma
tarkuses pähe ei tulnud umbes taoline mõte: maailm ei käi üksnes ringi, vaid ta
on ka astendatud, miks sa hetkeks ei oletanud: järgmises tsükluses oleme meie
neljadimensionaalsed, siis meie praegune tarkus on naljakas, eks me siis vaata
edasi! Ma ei räägi sellest palju, meie meeled nüüd kergesti masenduvad. Aga on
üks rumalamaid vigu arvata oma olemist ainuõigeks ja seda poleks tohtinud teha.
189 Füüsik: Aga, kes kinnitab, et see on õige, et meie
oleme neile nagu loomad meile?
190 Vanamees: Kes kinnitab? Kas sa tõesti arvad, et sinu
teooria on ustavam, see pimeduses viibiva meeleheitmine. Kas sa tõesti oled nii
rumal, et arvad meid, vähevõimelisi võivat tunda tõde? Kui su koer sulle
kinnitaks, et tema teab tõde, sa naeraksid. Ja teistel on õigus naerda meid,
kuid seda ma ei või öelda kõigile meile.
191
Füüsik: Peaks ütlema!
192
SIGNAAL: //---//
193
Vanamees: Mine, ütle! Isegi su kaaslased kõik ei usu mind!
IV
(Stsenaarium umbes nii nagu teises pildis. Neljalised
istuvad siin-sääl omaette vahtides jäigalt samas suunas nagu mõteldes kadumist
suurde kaugusse. Kolmeliste Vanamees, Vanaeit ja Füüsik kõnelevad hoogsalt.
Alguses neljalised vastavad pikkamisi, nagu otsides mõistetavaid sõnu, lõpu
poole kõnelus üldse aga elavneb.)
194 Vanamees: Me teame küll, et teile ega meile ei ole
sellest tunnistusest tõelist abi ega kasu selles olemises, aga me ei saa siiski
teisiti. Me ei hoople sellegagi, et teadsime seda varemini ja mitte hukatus
pole meid teinud nägijaiks. Võib olla, hukatus on pannud meid kõnelema. Võib
olla, veel rumalamini, kui teeme seda muidu. Meie oleme tõesti veendunud, et teie
arvamine meist oli ja on õige, meie oleme teile nagu loomad meile. Me ei
protesti, osa kolmelisi nimelt.
195 Esimene [neljaline]: Sul on õigus, sellest ei ole
kellelegi praegu midagi kasu. Ja on küsitav, kas minevikuski olnuks. Viimati
oli see teie ajaviide rääkida vastu ja meie oma sundida teile pääle oma
arvamist. Tõde ei tea meist kumbki pool ja see ehk igaveseks jääbki leidmatuks.
Mis sellestki hädaleda. Ükskõik, mis tuleb, oleme ettevalmistamata nagu kalad
ohule või linnud mere sügavusele. Mis meist saab, ei tea keegi.
196 Kolmas [neljaline]: Aga üks asi on imelik ometi. Et
teie taipasite seda, uks kord mitte nii nagu need kolmelised, kes mingis
tähtsamuse vajaduses püüdsid tunnistada õigeks meie arvamised enestest. Teie
olete mõistnud asja tõeliselt. See aga tähendab, mis ta tähendab?
197 Vanaeit: Ei maksa vaevuda sõnade otsimisega. Meie
mõistame keerulistki juttu ja ma võin öelda, mida see tähendab. Sellega on
kindel, et neljalisil on õigus vaadata maailma, sest kui loom taipab, et ta
peremees on tark, siis peremees tõesti on. Jah, ma ütlen, taipab ega korda nagu
papagoi lauset, mis on õpetatud talle selgeks, mistahes kombel.
198 Seitsmes [neljaline]: See tähendab veel midagi,
millest ta ehk ei võigi saada aru, mida aga meie küll mõistame ja imestame. See
tähendab, et loom ei ole loom, vaid mingisugune muu olend, üks väga veider ja
tõelusega arvestades, lausa võimatu olend. Seepärast teie olete vähemalt mulle
ärarääkimata huvitavad ja ma tahaksin kuidagi teha selgeks, mis te olete,
kuidas on meie kujutlus maailmast teie oma ja mis ulatuses, mis varjundis ja
mis teis ometi erineb meist. Kui oleks võimalust veel selleks ometi!
199 Füüsik: Me ei taha olla ometi katseobjektid vaid.
Mina mõtlen, et teie kui targemad peaksite taipama, mis me oleme ja suutma seda
öelda meile. Teisiti ei saa olla, eneste olemusest tingituna peate teadma seda.
200 Kuues [neljaline]: On vist hilja sellega meid
kiusata. Võibolla teame, aga meiegi mõtetes puuduvad mõtted, milledega väljendada
just seda teadmist. Ja kui öeldagi, mis mõte sellel oleks praegu? Mida see
kõiges muudaks?
201 Seitsmes [neljaline]: Ara ütle nii. Siin on üks suur
saladus, mis väärt mõelda üle praegugi. Kes teist taipas seda kõige varemini ja
kuidas, las see räägib ja püüab kõik mäletada, siit peab hargnema lahti midagi,
midagi tähtsat nüüdki. Rääkige ometi, see on huvitavam kõigest huvitavast.
202 Vanamees: Ma vahel isegi olen mõelnud sellele ja
kuigi ma ammu elasin läbi ja hästi mäletan, seletada on raske, võimatu ehk. Mu
mõtted ehk midagi võimaldavad ometi. Ma hakkasin küsima, mis kombel loomast
võis saada inimene, ükskõik milline loom see olnukski, kord üks ta ikkagi oli.
Meie vägevad teadlased on annud sellele küsimusele küll rea suurepäraseid ja
eesrindlikke vastuseid nagu öeldakse meil. Ühed seletavad, et käik toimus
märgatamatult pikkamisi, pisuthaaval loodud olendid paranesid ja täienesid ning
siis korraga oli midagi, keda võis nimetada inimeseks. Ei see narrus, see väga
primitiivsete usundite dogmade ümberluuletamine mind rahuldanud, sest vaikseks
eelduseks sellele on ju, et olendis on eo ipso tung muutuda
keerulisemaks ja seetõttu täielisemaks. Kui see olekski kuidagi tõestatav, mis
võiks siis olla säärase asja lõpp. Ilmtingimata midagi inimesest kõrgemat - ja
siis ainult mitte dimensioonide tajumine arvus. Aga vastamata jääb, kust ja
kuidas sai elusolend aje kasvada kompleksuse poole. Too mees unistas midagi
võitlusest elu eest, aga ta pidi tunnistama, et väga primitiivset säilib väga
kompleksse kõrval. Siis aga ei saa ajada üldse taolist juttu, amööbid peaksid
olema hävinenud ammugi juba ja kõik korras. Teised lobisesid, et loodus
ehitavat püramiidi, mille tipp on või pole inimene. Aga siis jälle, kust ja
kuidas tuli see suund. Elusale ainele inhärentne või? Mitte millegagi pole see
meie tarkade kunagine möga õigustatav teisiti, kui et ta on teatava sotsiaalse
struktuuri lootuste, enda viletsuste vabandamise ja pahede projitseerimine kogu
kosmosesse. Hullemat ogarust ei saa olla, eks ole!
203 Vanaeit: Ei saa, mitte ei saa.
204 Vanamees: Ärge halvaks pange, kui mu naine ütleb
midagi, ta pole häbenetav nähe ega ilmtingimatu vajadusega välditav. Ta on üsna
minu moodi ja nii me kokku sattusimegi. Ma irisesin ükskord selle teooria
kallal, mida meil pooldasid viimati ainult kõige ortodokssemad ja mulle polnud
meelt mööda ka too müstiline, mis usub komplekssuse olevat inhärentse tungi.
Tema siis mulle nöökis seda, et see olevat konstruitud muude oletatavate
tungide alusel, ilma reaalse aluseta, sest kristallidegi poolelusat suurnemist
ja autokatalüste tuua mingiks tõestuseks olla lollus. See olla ainult
varieerumisamplituud ja autokatalüstid sellesse seosesse üldse ei käivat. Ma
siis hakkasin teda võtma tõsiselt ja kahekesi me nöökisime ära ka eneste
matemaatika mõjul saadud tipu: mutatsioonide teooria. Ah räägi juba!
205 Vanaeit: Nad ütlesid, et elusaine üldse ja eriti
kromosoomide geenid on labiilsed ja kujuteldavaid muutumise ning
kombineerumisvõimalusi õieti on arvestatamatult, kuid kõik ei jää ellu, sest nad
ei teki õigel kohal, nagu ei idane kõik taimeseemnedki just samal põhjusel. Nii
võis siis väita, et ürgloom ükskõik kui pika aja kestel pidi vaieldamatult
kuskil varieeruma inimeseks. Selles õpetuses puudus küll inhärentne tung
keerulisusele, aga samasugune kõikumisetung oli pandud asemele, kas
inhärentsena absoluutsena või ümbruse mõjutusel relatiivsena, ikkagi oli siis
mahutatud elusasse ainesse tung, kuidagi jällegi inimesest, olla teisiti kui
just ollakse, natukenegi. Me mõtlesime küll siis, et sihukesed asjad võiksid
olla õiged, sest oleme elusaine ja kui meis on tungid, miks siis mitte
primaarseski elusas. Aga naljakas oli oletada ainesse tungi mitte olla see, mis
ta praegu on.
206 Kolmas [neljaline]: Aga nüüd hakkab asi minema
huvitavaks. Teie pagana konnad mõtlesite sedasi. Tulgu kuus või kaheksa
dimensiooni, see on tõesti üks väärt mõte. Mis siis edasi? Mis edasi?
207 Kümnes [neljaline]: Eks meiegi ole seda mõelnud, aga
pole saanud kuskile. Vaevalt teiegi.
208 Vanaeit: Ühel moel ehk siiski. Meil oleks siis olnud
hää võimalus jällegi tulla mingile dualismile või pluralismile, neile unustatud
primitiivseile uskumusile, sest võinuksime väita: elus aine pole üldse pidev
mingis mõttes, pole substants, vaid koosneb tendentsvälgatusist, mingeist dharma'dest,
nagu õpetab meie massi usk. Aga ometi see kuidagi ei sobinud, kui aine tahab
muutuda, siis ta tahab surra, aga muutumine on ka elu, seepärast meie käest
kadus ära elu ja surma mõiste. Kui me enam ei näinud neid, siis kadus ka mu
mehe, palun andeks, nöögitud õpetuse alateadlik mõju meisse ja me saime
võimeliseks nägema.
209 Esimene [neljaline]: Segaselt, segaselt räägid
sellest piirimaast, katsu ometi nii, et meiegi näeks selle keerlemise taha.
210 Vanamees: Ma õige katsun ka, (naisele naerdes) nemad
ju on oma kõneviisis ja mõtteis kinni kõvemini kui mina ja veel sinust
rääkimata. Võtame siis säält jälle, kus loom sai esimeseks inimeseks. Ütleme,
et see oli üks matemaatiliselt võimalik kombinatoorne juhus, mis võiks korduda
praegugi soodsais tingimusis. Olgu see vale, aga ta on asja nii kaugele tagasi
heitmine kui üldse saab. Sellel eeldusel peaks aga juhtuma inimeste hulgaski
kombinatsioone edasi ja tagasi ning juhtubki, aga need ei satu soodsale
pinnale. Aga oletades nõnda, võib ju pärida edasi, kas too olend ise ja koguni
iseendas ei saa tekitada uusi kombinatsioone, sest inimene on juba teataval
määral võimeline end seadma ja valitsema arvestamata loomale omaste tungidega.
Siis aga kas seda võimalust osalt või tervelt jaatada, mis tuli tungi asemele,
mis on inhärentne? Teadlik tung, mitte inhärentsus on esmalt üks lahtine
küsimus. Teadlik tung, kas ainult olla teisiti, kui ollakse? Ja sääl me nägime,
et sellel võimalikul teadlikul tungil on kindel suund, mida aga see tung ise ei
tea. Me ei saanud seda pidada tungiks komplekssuse poole.
211 Kolmas [neljaline]: See punkt on veel põnevam kui
enne. Üks vahva vaatetorn läbi sügava mere. Ja ma tõesti hakkan pisut taipama,
kuidas teile me võisime muutuda mõistetavaiks. Mis te ometi haletsete, mõelge,
sõbrad, mõelge nüüd päris eeldusteta.
212 Vanamees: Me oleks ta võinud ristida monistlikuks
tungiks ning õpetada, et elus aine oma komplekssuse tõttu on labiilne ja kõik
võimalikud kõikumised kõikunud, hakkab teadlikult tendeerima ühekssaamise
poole, ütleme, talle saab sihiks end teha tagasi vesinikuaatomiks või veel
ürgsemaks osaks, kuid kõigiti palju mahukamaks. Sellist tendentsi elusas
olendis ei saa salata vist teiegi, me siis mõtlesime, et teiegi vahel igatsete
olla kolmelised kogu neljaliste tarkusega. Aga me nägime ära, et seegi on uks
rumal kiusatus, mille saavutamisel kõik hakkaks jälle pääle algusest. Ja me
heitsime ta minema. Siis tuli see, mis mu naine nimetas surma ja elu mõiste
kadumiseks ja vabanemiseks. Me ei tahtnud minna tagasi, meile ei teinud erilist
rõõmu püüd edasi ja muutuda komplekssemaks, kuid me polnud rahul eneste
kolmelisusegagi.
213 Seitsmes [neljaline]: Võtku teid küll, olete veel
kangemad meist, eitate kõiki võimalusi. Kas tõesti ikka?
214 Vanaeit: Ega me neljalisust keela neile, kes arvavad,
et ta on aste edasi, ükskõik, mis mõttes. Me hakkasime siis mõtlema, mis tuleb
edasi, mitte lihtsam, mitte keerulisem, mitte uus variant. Hulluks me pidasime
end, mitte olles rahul millegi mõeldavaga. Ja siis, mis juhtus siis, seda te ei
tarvitse uskuda, sest ta on seotud kolmedimensiooniliste usundiga kuidagi: me
taipasime kõike seda, mis oleme olnud, võibolla mitte just nii, nagu
pidanuksime, nagu oleks vaja. Siis me saimegi aru, et teie kõikide hoiak meie
kõikide suhtes on õigustatud, ka nende suhtes, kes nagu meie, mäletasime olnut.
Meie eneste suhtes mitte, sest meie mäletasime seda teisiti.
215 Esimene [neljaline]: Kuidas, kuidas? Selles ongi kogu
asja saladus.
216 Kuues [neljaline]: Vaevalt just selles, selle taga
pigemini, kuskil kujuteldamatus võimaluses.
217 Vanaeit: Oletades, et meie tippsaavutis teooria on
õige, ta aga pole seda, võiks ütelda ehk: kõik geenide kombinatsioonest
olemasolnud olendite võimalused olid korraga meis olemas, me nägime neid,
taipasime kõikide tulemusi, kõikide vigu ja paremusi korraga. Aga me nägime ka
neid kombinatoorseid võimalusi, mis võinuks veel juhtuda sama või erineva
materjaliga. Ka
need olid korraga antud. Ja siis me taipasime teid, sest
aeg oli meie sees, aga me taipasime veel midagi, millepärast kolmelised meid
muistsete ketserite pähe löönuks maha. Taipasime, et sellisel puhul aega üldse
pole, kui aeg mõõtmest maailmas on saanud mingiks lõpmatuse reastuseks endas.
Ka see on öeldud valesti, sest on kinni meie eelduste sõnastikus ja
mõttestikuks.
218 Kolmas [neljaline]: Oh jah, nüüd meie, need targemad
peaksime end lööma maha enne seda, mis me peame otsaks. Nüüd on mulle selge
enam, kui küsisin. Teie olete tõepoolest ees meist. Teie oletegi need, kes meile
on toonud kaela tolle arvestatud muutuse. Teie, tolle alatumast liigist
pärinevate suurema tarkuse pärast on tarkade tarkus saanud jõledaks.
219 Vanamees: Umbes nii ütles kord kuskil keegi
sinutaoline. Aga ei maksa võtta seda nii kurjalt ja palun mitte pahanduda
meile, sest teil on õigus meie kõikide suhtes.
220 Kolmas [neljaline]: Mis pagana õigus on meil just
teie suhtes. Teie olete nii öelda kõikide võimaluste summad, meie ainult teatav
paljumahutava võimaluse hoiak. Aega tunnistades mõõtmeks me võime uurida teda
nagu ruumi teatava kauguseni, mida võinuksime suurendada. Meie ka teame pisut
eelnevat, pisut tulevat teadsime seni ja nüüd oleme kõigega kenasti. Ja teie,
paganad, saite kätte ilma miskita selle, mis me mõteldes ja konstruides oleme
püüdnud hullult. Mis moodi ometi, kuidas ometi võisite teie saada säärase
valgustuse. Seda just tahaksin mina teada pikemalt.
221 Seitsmes [neljaline]: Mina ka kangesti!
222 Kuues [neljaline]: Ja minagi, ehk see aitaks meid!
223 Neljas [neljaline]: Vaevalt seda saab jutustada!
224 Kümnes [neljaline]: Mis on, et ei saa? Vaja on ja
saab!
225 Esimene [neljaline]: Ükskõik kui segaselt, pääasi, et
pikemalt.
226 Vanaeit: Aga meie meelest see on ainult pilt, ainult
võrdlus ja kahtlane, kas tabav. Olgu, me oleme võimaluste summad, aga, kes
ütleb, et need on olemaski. Kas need pole ühe ärarääkimata keerulise, miljonite
miljonite dimensioonega arvestava olendi üksikosade varjud. Ka see pilt on ehk
rumal, kuigi teda võib unistada edasi väga kenaks ja ülevaks. Kõik pildid, kõik
teooriad on siis valed. Kui me oleksime kõikide võimaluste summad, siis
oleksime asi ju ise. Aga me pole seda, meie ei moodusta kosmost, kuigi me
tunneme kõik kombinatsioonid. See kõlab jällegi väga imelikult, aga tundub nagu
oleksime kellegi, millegi iseendast nägema hakkava mõistus.
227 Vanamees: Ma olen sellega puha nõus, aga sina ikka
kipud kohe nii kaugele. Tundub nii, kuid seegi tunne on tingitud meie
praegusest olust, saanud valgustuse, neljalistena me kindlasti püüaks öelda
teisiti. Aga, et kolmelistena, katsuge siis mõista, ehk on teil mõni muu rada.
Aeg mahtus ära meisse, mõned meie usklikudki väidavad seda, aga neil see asi on
võõriti. Ta mahtus ära sellepärast, et me kiskusime end tõsiselt lahti olevast
umbes nii, nagu jeeriku roos võtab valla oma juured ja läheb rändama. Seda ma
ei oska küll seletada, kuidas me seda suutsime ja mis me tegime just enne. Aga
sellega teisalt olevikki venis mõlemal pool lõpmatusse. Ah, ma ometi katsun
kuidagi. Kui inimesel on muresid, kavatsusi, kahetsusi, siis ta on kinni
selles, mis ta on just nüüd, ta on nii öelda praeguse võimaluse ahelais. Aga
ütleme, ta jätab need omapääd, konstruib omale uued mured, uued rõõmud ja
kahetsused, kasutades kõike võimalikku. See on väga lapsik töö esialgu, nagu
lapse luuletused või joonistused, meil, ikka vaid see, mille ta teoreetiliselt
on omandanud oma võimalusest antud välja pisut teiselt küljelt. Aga, kui ta
teeb seda pikemat aega, jonnakalt, põnevusega, muud enam ei viitsigi teha, siis
ta viimati võibolla kogemata tabab ühe tõelise võimaluse hüved ning pahed
olulisel kujul. Ja, kui ta ühe on saanud kätte, siis oleneb ainult ta julgusest
ja ta viitsimisest, kas ta saab kõik. Meie usklikud on pidanud neid
alateadlikke fantaasiapööramisi praeguse võimaluse kallal oma endisiks eludeks.
Nende seisukohalt on neil õigus, nad näevad endises ainult seda, mis on
ühenduses praegusega, sest selliseid asju on alati. Meie ei leppinud selle
kõikeläbiva punase joonega, selle toorematerjaliga, teise ümbrusse ja seosesse
asetatud geenide teotsemisega, kui nad eksisteeruksid nüüd. Olime esmalt palju
teoreetilisemad neist, tegime küll end, esmalt end nagu tahaksime olla, nagu me
põrmugi ei tahaks praegu, siis avanes järsku kõik muu.
228 Esimene [neljaline]: See on nüüd midagi kirjelduse taolist
küll ja üsna mõistetav. Aga nagu sa ütlesid, see sobib ainult siis, kui
eeldatakse, et kogu kosmos on ainult teatavate võimaluste realisatsioon ükskõik
millises suunas. Kuid too teine ütles, et ta tõepoolest ei usugi seda, kuidas
saab siis veel mõista.
229 Vanaeit: Muidugi ta pole matemaatiliste võimaluste
realisatsioon. See oleks niisama ogar kui öelda, et teades algseisundid ja
energia hulga, võib ennustada kõik, mis tuleb. Seda ei saa ka siis, kui see
teadja ise oleks väljaspool. Mitte nende võimaluste loendamatuse pärast, vaid
seepärast, et võimalusist eneseist tekib midagi, mida polnudki olemas algselt.
Ja see on too asja oluline tuum. Seepärast selline oletus on õige ja vale
korraga, kuidas, seda ma ei saa seletada. Ja mu pilt võib tunduda lollus, aga
ma ei mõtle mitte Jumalat, kes võrdub kosmosega ja saab pikkamisi teadlikuks
endast. Jumal, kosmosega mängija on midagi müüd. Ja need võimalused, need on
ikka midagi dimensioonide taolist, et me tunneme neid nii vähe, võimalusi
teoreetiliselt juba palju, siis me ei oska seostada neid kahte, aga ma oma
jutuga jälle lähen mujale. Ma mõtlen, et teilgi on võimalik, kasvõi praegu,
süüa endasse see neljas, surra endasse või kuidastahes. Sest see viienda tulek
on üks mõttetu jutt. Viies ei saa tulla, ta võib ainult kaugelt kiusata ja meie
meelest see tähendab vaid, et keegi miski silmade eest jälle langeb kord kaesid
ja ta näeb pisut kaugemale.
230 Kolmas [neljaline]: Aga te ju tulite uskudes otsa.
Miks?
231 Viies [neljaline]: Miks siis see esimene narrimäng,
kaeblemine, tunnistamine?
232 Kaheksas [neljaline]: Ja siiski mingi hukatus!
233 Teine [neljaline]: Kindlasti siiski!
234 Vanamees: Miks, miks? Ma ju ütlesin, et teil on õigus
kolmeliste suhtes, meie suhtes. Ma ei tea, kas meie oleme valmis kaugemaks või
mitte, aga kui teie kõik hakkasite uimlema mingist olemise lõpust, siis
hakkasime arvama, et neil tõesti on õigust, sest muidu poleks tekkinud säärast
arvamist. Ja me mõtlesime, et peate teadma, teil on hõlpsam, kui kolmelistel.
Ja ometi ega me hästi usu, et oleme just nood targemad, kes kuidagi tingivad
muutuse. Need
võivad olla teie hulgas, mõned vaikivad, mõned targemad. Meie
palume siiski andeks pideva tõrkumise. See oli ogarus meil, rääkimata teistest.
235 Esimene [neljaline]: Mis öelda selle kohta? Kesse
teab meie sisemusigi nii. Ja me ei tea ju midagi viiendastki.
236 Vanaeit: Viies, viies, ikka! Teile tundub see viies,
nagu kolmelistele midagi muud jälle. Ütleme aga, et kosmos nüüd saab üsna või
päriselt teadlikuks varsti, olgugi see pilt. Sääl pole üheksa miljonitki
dimensiooni midagi, vaid kõikide nende kasutamine korraga, küll on rumal, et ei
oska öelda. Loomal on kõik meeled peaaegu välja, inimesel vähem. Mingil moel
võiks öelda nii, et nad nüüd hakkavad pöörduma kosmoses temale endale. Mis on
siis viis või kuus? Korraga võib saavutada rohkem palju.
237 Kolmas [neljaline]: Aga need, kes ei saavuta: Mis
saab neist?
238 Vanaeit: Kui lihtsaid ja keerulisi on kõrvuti, eks
siis kosmoses sääraseid kaldu sinna, kus vaja selliseid, nagu elusas olendis,
kus silmad tunnevad kolme, veri ehk ainult üht dimensiooni. Aga see kosmose
kujutlemine organisminagi pole õige!
239 Kümnes [neljaline]: Jälle juba, seda ometi võinuksime
uskuda! See võiks jääda ometi! Kuidas siis teisiti saamegi?
240 Vanamees: Aga ta on vale nagu oletus, et elusolend
vajab tingimata õhku. Me teeme ta küll oma moodi, aga mis on organism muud kui
kompleks teatavate reeglitega. Kuigi me oleme osad kosmosest, kosmos pole ehk
mingi kompleks, vaid imelik monaad. See kosmos, mis tuleb arvesse tõelisena,
pildis öeldud, kosmose mõistus, kuigi nii jälle tuleb tagasi meietaoliste
analoogia, mida õigustab meie olemasolu. Ja ometi on analoogiad väärid. Kõik,
mis me teeme, on nagu maaharimine ja külvamine. Vili ise on midagi muud, kuigi
organism nagu meie. Nii kosmoski mitte oma osade ehk võimaluste ja nende tegude
summa.
241 Kolmas [neljaline]: Aga, mis meil tuleks teha, et
meie surm poleks meie igavene elu?
242 Vanamees: Too oli nüüd küsitud õieti või sinnapoole niipalju
kui me suudame vabaneda organismi kujutlusest. Teha, teha? Midagi taolist, mida
meie katsetasime oma võimalusis, teil on nad teised ja suuremad. Miks te ei
peaks suutma end ähvardavas viiendas dimensioonis, selles, kus on teie surm ja
elu, jõudma samasse, kus meie neljandaga. Ühe näilise astme võrra olete ju
rikkamad, me tunnistasime, nagu oleks teie naha värvis veel üks varjund, mida
pole meil. Me ei kadetse, sest see asi on teisel pinnal ja sina ilmaaegu
kadetsesid meid.
243 Kolmas [neljaline]: Ilmaaegu, asjata! Kuidas? Teile
on tee lahti ja ma usun, te koguni tahaksite surma oma neljandas, et minna
avastama uusi vahendeid, tulla kuidagi parematega. Ja muidugi tulete, sest teie
olete siin oma tornile roninud tippu ning näinud kõik, mis see võimaldab. Nüüd
peate hüppama ära säält, et avastada enam, öelda täpsemalt, vastavamalt,
kaugemalt olemasolev. Aga meie oleme oma torni keskel kuskil, mis mõtet on meil
ta jätta, kui me saaksimegi. Ja tipuni läheb viiendas joones öeldud hulk aega,
kas mul on õigus umbes?
244
Vanamees: Küll mingil moel. Aga samas stiilis kõneldud
edasi: tippu ei tarvitse ronida ning karta pääpööritust ja allakukkumistki.
Võibolla, meie pole linnud, vaid palju vähem. Aga kõndimist üles tõesti saab
kiirendada, kui te oma viiendas suunas toimite nõnda nagu meie omale pisut
koledas neljandas. Ja teil on palju lõbusam, sest meie vaevalt aimame viiendat
värvi, neljas on ju nagu põhihall meis.
245 Esimene [neljaline]: Aga siis ju teie peaksite
liikuma meie suunas, neljaliseks ja kordama selle vaeva, miks ometi. Ei ole
mingi õnn.
246 Seitsmes [neljaline]: Vaevalt parem karta viiendat
kui karta neljandat!
247 Vanamees: Õigus see ju on ja ma ju ütlesin, et meie
edasi on midagi muud. Me ei lähe selles suhtes läbi keerulisemuse skaalast, ei
taha, ei saagi vist. Ja ma ju rääkisin, ons siis viies midagi keerulisemat
üldse? Keegi lisab taevasse veel ühe varjundi või keegi hakkab seda nägema. Mis
on komplekssem, kas putuka silm või inimese? Pole mõõdupuud. Meie kompleksumus,
kui see sõna on õige, läheb mingis muus suunas, mida me teame ega tea. Teil
vist dimensioonide rohkemusse. Kuid, kes teab, mõnelt piirilt ehk juba mujale.
Ja me alati ning ikka küsime, milleks kõik see? Kui jälle kohtame, siis naerame
põhjuseid, miks küsime. Kui nüüd kohtume, siis ju mäletame, sest neljas peaks
kogemata saama otsatuks, kui tuleb viies. Aga siis küsime jälle ja ükskord
kuidagi naerame. Me kahekesi ei tunne, et see oleks traagiline, rumalalt
öeldud, on kõik nagu armastajate avastused teineteises, kibedad ja toredad
korraga.
248 Kolmas [neljaline]: Peaks olema teile vihased, kohe
ei oska enam, kui viienda tulek kõik või osa meid hävitab, on see mingil moel
teie süü ju. Kes teid käskis enne meid astuda oma sammu ja sundida meid tegema
oma või hukkuma.
249 Vanaeit: Kes jah, mis jah? Lollid olime natukene
rohkem kui teised, liiga vähe rahul. Liiga julged, ei kartnud hullumist ega
kukkumist. Kes teab, miks? Aimame küll, aga seegi on vale. Keegi muidugi
kuidagi sundis. Aga ma ka mõtlen, et meie pole süüdi viiendas, vaid mõned teie
eneste hulgast, kes ehk sundisid meid minema meie torni tippu. Mulle see tundub
võimalikum. Aga, siis ikka jälle, millega algasime, mil pole lõppu: kuidas ja
miks meie just saime torni tippu, mitte muud kolmelised. Aga see teid ei
huvita.
250 Esimene [neljaline]: Ega ei huvita enam väga, me vist
kõik teame, kuidas ja miks teie. Küllap te teate isegi kui viitsite neljandas
vaadata sedagi. Aga
too pole asjas oluline. Oluline on see õpetus ja
manitsus, et ogarad kolmelised ja need muud sõnad, kuigi ehk mõne meie vägeva
mõjul. Miks peaksime siis me tukkuma kuskil trepil. Ja laskma end muutuda
tühjaks küttematerjaliks. Me võime saada kenasti üles. Ükskõik milleks, ükskõik
kuidas. Tegema peab midagi ja muud pole teha. Kas?
251 Seitsmes [neljaline]: Pääd vangutama peab, see on üks
õige töö. Ära tüütab viimati ja tahaks seda päris ilusat piiri, kus saab öelda,
et on tõesti midagi valmis rahuldavalt. Ikka muidu õienda, siruta, värvi, silu,
nikerda, kui ometi jõuaks valmis!
252 Üheksas [neljaline]: Võibolla leinaks siis. Kas
leinaks? Mis on valmis, mis pole? Kes oskaks öelda? Polegi vist selliseid
olukordi olemas või...
V
(Kummaline maastik: nõresoksilised puud väga suurte
õitega ja väga pikkade odajate keerdunud lehtedega, nende vahel helerohelised kivid
punaste samblalaikudega ja põõsasmarana taolist rohtu puhmiti torujalt
õitsevalt. Taamal valge rannik ja piimjas järv, mille üle aegajalt lendab
helesiniseid linde, rohekate pilvede vahel valgeid.)
253 Vanaeit: Pole midagi parata, ikkagi pisut imelik näha
endisi olemisi ja veel imelikumaks nad muutuvad nii lähedal ühe lõpule...
254 Vanamees: Uusi teades ja mitte tundes. Kas me sellest
rääkisime neile?
255 Vanaeit: Küllap see neile polegi tähtis, et unustasime.
Rääkisime nagunii paljust mööda, polnud vist seegi nii tähtis, aga olemise
algusest saadik mitte jõuda asja tuuma juurde, vast oli nendel õigus halada?
256 Vanamees: Halada, jah! Rõõmustada ka, sest kui asja
tuum oleks taibatav praegu, ...
257 Vanaeit: ... siis parem olnuks olemata. Miks, ma ei
tea, aga tee on nii kohutavalt pikk ja jällegi me oleme vanad ning väsinud. Kas
me oleme saanud targemaks nüüdse sammuga, kas me üldse oleme targemad kui
muiste?
258 Vanamees: Kuskohalt arvata, millega mõõta? Oleme
olnud üsna kõrgel ja kaugel ning jälle madalal, eks ole. Ja nüüd? Sullegi ju
tundub, et me taipame neid elemente, milledest oleme tehtud, mäletame hulga
nende kombinatsioone ja võime kuidagi kujutada puuduvaid. Küllap see on suur
samm.
259 Vanaeit: Ja imelik on, et, kui miskit ei usu enam
täiesti, siis see miski on mõistetav ja annab kätte rohkem kui enne, just nagu
see, kes läheb ära ja jätab kõik, mis tal on.
260 Vanamees: Ja imelik on, et me ei usu. Mida me siis ei
usu? Oma elementide hulkumist kosmost pidi siia ja sinna muutuval näol. Ja
ometi, kas me ei usu? Me ju ei kahtle hetkekski, nähes neid endisi, et nad olid
olemas. Aga, mis on see olemasoleminegi, mis ta tähendab? Kui palju kordi me
oleme küsinud seda ja meile näidatakse vaid ta uus kuju. Meile ei vastatud
nüüd, kas vastatakse kunagi? Kas sel küsimuselgi on mingit olu, mis mõttes olu?
Me ikka vist oleme piiril, mis nende võimetega saavutatavad, vajame tingimata
uusi. Aga, võibolla, tuleb seda tunnet ka taibata mitmes teisendis?
261 Vanaeit: Kas me siis pole juba küllalt. Peaaegu alati
pääle mõistlikult sündimist oleme jõudnud selleni, et kõik, mis meile antud,
pole küllaldane lahendamiseks ega mõistmiseks ja edasiminekuks. Peaaegu alati
oleme viimati taibanud, kui rumalad oleme.
262 Vanamees: Siis vist ikkagi mitte kõigil võimalikel
kombeil. Oh seda õpetamist ja nuhtlemist, mis meil on olnud vaja!
263 Vanaeit: Ja sageli kogu elu on kulunud seks, et meile
tuubitakse pähe mõni algne ja tühine tõde ning - järgmises jälle ei tea.
264 Vanamees: See pole veel nii hirmus mu meelest. Kõige
koledam on, kui kogu elu saadus oli fiksidee ja alles surm selle hajutas.
Mäletad ju seda puhku, ma olen enne mitu korda juba taibanud sama. Ükskord ma
läksin linnast maale koju, karjamaa väravast läksin kuuskede all. Keegi sõitis
jalgrattal järel; vaatasin ümber ja midagi selles inimeses pani mu uskuma, et
ta on mu õde. Olin selles põhjani veendunud, üllatusin, et tema ei tereta,
vaatab mind võõritsedes, siis veidralt, nagu küsida tahaks, milleks seisan ja
vahin. Ja äkki tean, õde ei oska sõita jalgrattal. Siis ma juba mõtlesin, et
sääraseid eksiarvamusi võib olla palju suuremais asjus, mis ei lahtu ega lahtu.
Kogu elu võib olla. Väga hästi kõik elud, mis elatud. Elu üldse!
265 Vanaeit: Me oleme üldse kaks lootusetut lolli. Ma
usun sind, sina mind ja muu kõik ei kõlba kuhugi meil. See jutt on õige,
täiesti, aga mis asjandus see siis ometi on, kellel endast ja kõigest muust on
selline väär arvamus? Ühest
elust terveni? Kui ta on elemente kompleks, mis saab olla temas vääri?
Ja ometi on kindel, et tas on vääri! Seegi on kindel, et o n valet, eksitust,
kõik pole tõde. Miks eksitus tuleb, on küll selge, aga kesse eksib?
Assotsiatsioonide varal tehtud järeldus, mõne üksiku varal! Kesse järeldab, kes
ei nõua küllalt andmeid enese ja maailma kohta, elu kohta üleni, et mingil moel
otsustada? See ei ole elementide kombinatsioon, kes ei saa toime sellega.
266
Vanamees: Teame, jah! Aga mis ta on? Oleme vaadanud siia ja sinna
minevikus, aga muud me ikkagi pole leidnud, kui, et ta vist on mingi tulemus
kombinatsioonist, nagu lõhn, nagu värv. Kuidagimoodi nii. Aga egas seegi pole
täitsa õige. Pagan võtku, et need meie kasutada vahendid on nii viletsad. Just
nagu antuks kunstnikule puupilbas, paar viletsat värvi ja öelduks: vaata, et sa
nendega annad meile pildi asjast ning oma tunded! Pagan võtaks! Ja meie
vahendid pole iial olnud eriti hääd. Ainult, kas nad vahel ometi pole olnud
paremad praegustest. Vahel ometi, mis sa arvad?
267 Vanaeit: Halvemad vist sagedamini. Sa ju mäletad seda
puhku, mil jäime maa alla ühe sõja aegu tolle päikese läheduses, mis ammu vist
on saanud valgeks kääbuseks või punaseks. Mäletad, kuidas mõlemad olime kõik
ehitanud armastusele. Aga me kumbki ei saanud seda, mis tahtsime, sest meie
vahendid olid veel viletsamad kui see siht, mida püüdsime. Sina tõesti ei
saanud unustada oma esimest naist, kuigi ta oli halb sulle. Ja mina kunagi ei
saanud lahti tundest, et olen sundinud sinu armastama end. Arvasin ikka, et
leinad taga võimalust, mis ei teostunud ja sellega aitasin kaasa enestelegi
antud võimaluse kärbumises ja kuivamises. Ja ometi armastasin sind, väga, väga.
268 Vanamees: Mingil kombel minagi - ja väga. Ja siis me tegime,
muidu me ehk polekski teinud, seda hirmsat viga. Kui tundsime, et kõik on
käest: me ei saa elada ühtmoodi ega teisiti, et kõik, mis me teeksimegi, aitab
ainult hävitada. Siis tapsime lootusetult end. Ja pidime jälle hakkama pääle
algusest, et seista kord uuesti samal seisundil ja lahendada kõik teisiti. Sa
ju mäletad, kui pikk oli see rada. Ja me järgmisel korralgi peaaegu oleks
teinud valesti. Jah, meie vahendid olid nigelad, aga ikkagi see ka, kes kasutas
neid. Miks me poleks juba tollel korral võinud otsustada, et nõuame midagi
rohkem kui seda armastust, millest jäime ilma, tundsime end jäävat ilma. See
olnuks ka siis võimalik!
269 Vanaeit: Mina vist rikkusin siiski kõik tahtmisega
panna sind uskuma.
270 Vanamees: Miks ainult sina, eks see ju meeldinud
mullegi, et sa mind armastad, jonnakalt käid pääle, ei nõuagi, et armastataks
sind. Muidugi meeldis. Ja ma ei osanud tahta ometi midagi enamat. Kõik mu jutud
liikusid ikka selle ümber, andsin järele, kiskusin tagasi, kiusasin sind.
Teadsin küll, et sellest ei tule enam midagi, aga kuskil lootis minus ometi üks
raasuke: kui katsuks, ehk nüüd õnnestuks! Mina olin ehk veel suurem ja
naerdavam loll. Kui inimene ei usu enam endise kordumise võimalust ega
võimalust võõriti elu kuskil keskel kellegi teisega koos h a k a t a elama
õigemini, siis ta peaks unistama millestki veel paremast kui olid ta endised
unistused, mis nii haledalt virutati kõrvale. Seda ma ei teinud, see, kes
vahendit käitleb, ometi ei kõlvanud.
271 Vanaeit: Aga too teinekord, kui loobusime. Kas siis
ei järgnenud midagi üsna ilusat? Kas siis meie vahendid polnud paremad kui
praegu? Needki, kes kasutasid neid? Oli ju väga tore olla palimplastideks
sellelsamal planeedil ja peaaegu selgesti mäletada kõike olnut ning näha
tulevikku. Üsna palju parem kui see, mis on praegu.
272 Vanamees: Oh, ära sa siuna midagi praegust. Aga siis
oli tore küll, imelikult. Me ei teinud midagi erilist ja ometi side me vahel
oli nii imelikult tihe, nagu polekski olemas kehi, nagu oleksime kogu aja
väljaspool omi vahendeid ja täiesti kahekesi. Ja seepärast me oskasimegi nad
teha ümber, parandada neid oma parema tahtmise kohaselt. Oi, see oli hää.
Mäletad, kui hulkusime, teiste meelest nagu lollid kahekesi, nägemata ja
kuulmata midagi, mis võinuks tulla meie vahele, ometi nähes ja kuuldes palju
rohkem kui muidu. Me ei osanud seda tunnet nimetada kuidagi, aga me ometi
taipasime, mis me tema olles kõik saame teha!
273 Vanaeit: Ah see oli ainult sellepärast, et me
eelmises elus, selles kriitilises, andsin sulle järgi. Ei käinud pääle kuigi
kaua. Esialgu pidasin seda väga väheseks, mis oli, kangesti oleks tahtnud
hakata sinuga teostama neid unistusi, mis mul tolle liiga varakult võetud
mehega ei teostunud. Ja siis ma sain ühel päeval ometi aru, et selleks peaks
suutma aja lükata tagasi.
274 Vanamees: Jah, see oli tol päeval, mil kõndisime
poolvõõras, jällegi puruks pommitatud linnas ja minul oli väga palju parem kui
sinul minuga. Rääkisime oma muistseist unistusist. Poiss ja tüdruk mööduvad
teineteisest, vaatavad, lähevad küll edasi, aga peavad pöörduma kaema veel
kord. Ja siis lähevad tagasi teineteise juurde, võtavad käest kinni ega tea
enam ise, mis suunda astuvad. Ja siis nad on pikal vaibal, ühel ees sõnastik,
teisel süüriakeelne raamat, loevad Efesose Johannese juttu süneisaktidest. Ja
siis toda kreeka astroloogi juttu kõige täpsest kordumisest platoonilise aasta
pärast, mis oli nii jube. Rääkisin sulle sellest ja sina ütlesid, et seda ju
võiks praegugi veel katsuda. Aga, kui ma mõne sõna ütlesin, siis sinagi hakkasid
mõistma, et seda ei või, see pole enam sama, tundub palju vähem kui loodetu.
275 Vanaeit: Mul oli siis hää küll, aga ma mõistsin liiga
pisut sel korral veel. Pärast sain aru täiesti, et kõik tookordsed unistused on
aastad teinud võimatuks. Ja sina ütlesid, et nende hilja teostada katsumine on
sinu üksindajätmine, viimse lootuse äravõtmine. Palju muudki veel. Küll mul
läks aega taibata ja sõdida endaga. Ometi sain jagu, sain. Ja siis, järgmine
elu - oh, see oli tõesti kena. Ikkagi praegune on mingil moel halvem. Miks ei
võinuks juba palimplastidest minna veel edasi suuremale täiusele? Miks me oleme
tagasi kolmedimensionaalsed, palju surelikumad ja meie vahendid võimetumad
tollekordseist?
276 Vanamees: Eks minagi ole mõelnud seda. Aga ma tõesti
arvan: palimplastid olid küll üks suur saavutus, kuid me peame samale kõrgusele
või veel suuremale jõudma hoopis erinevas ohuski, teiste tähtede juures,
kõikjal kosmoses. Ja siis, kas sa ei mäleta, et palimplastid ise ei pääsenud
enam kuskile. Vallutasid ja neelasid alla surma võidu sesse, aga uuest surmast
nad enam kuidagi ei saanud jagu. Inimeses kulus midagi sagedase suremise ning
taassünniga, mis aga seda oleks võinud pidurdada või veel enam, seda nad ei
avastanud. Ja ometi see polnuks nii raske, kui nende muud vahendid olnuks samal
kõrgusel. Ka
siis polnud vahendid adekvaatsed soovele ning ülesandeile. Ikka võeti ja anti lahendada rohkem kui nende riistapuudega suutis. Aga
jah, nad ometi võtsid välja viimse, mis suutsid. Seepärast nad olid tore, peaaegu jumalik tõug.
Ja meie rõõm avastada seda kunsti ja õpetada seda
teistele. Oh, oli midagi võrratut! Kogu see pidulikkus, mida tundsime päevast
päeva protoplaste muutes palimplasteks. Tõesti see oli tore!
277 Vanaeit: Ja minu meelest praegune võrreldes sellega
on suur langus. Sinagi ei usu, et palimplastid olid umbtänav, aga, mis oleme
siis meie teinud, et jällegi oleme kuskil üsna all. Neljadimensionaalsed on
meist ees paljudes asjades, meis enestes on kõik koledasti segamini. Ja nii,
nagu ei kunagi enne, tunneme vahendite viletsust. Me ei eksinud palimplastena,
nii et meid pidanuks saatma asja võtma kätte uuesti algusest pääle. Ma ei näe,
et edasine käikki olnuks aina vigasem, aina allaviivam. Aga nüüd ometi me oleme
armetumad kui inimesed enne palimplaste. Kas see ikkagi ei ole rohkem kui
ainult matemaatiliste võimaluste juhuslikkus. Kas meie uitvad hinged ei hävine
viimati nii nagu palimplasti hooletult kulutatud keha. Pikkamisi, igas elus
jälle rohkem, kuni ei olegi seda kedagi, kes uidab, olgu ta siis permutatsiooni
tegija, selle tulemus või hoopis midagi müüd.
Kas kõikide, nii öelda, hingede, saatus pole koduneda ja
kaduda viimati. Võibolla
pole igavest üldse mingis mõttes.
278 Vanamees: Mu meelest see oletus, mille üle olime nii
rõõmsad ühel kollasel õhtul, on siiski õigem. Olgugi, et me olime mõnes mõttes
viletsamad kui sõdivad inimesed enne palimplaste, ühes asjas oleme me kaugel
ees ja selleks ongi ehk meie allaminek. Neil inimesil oli teoreetikuid, kes
väitsid nad olevat neljadimensionaalsed tõepoolest, kuid mitte teadlikud
sellest. Keegi neist ei uskunud ega püüdnud, kuigi see sääl ja ehk kõikjal
oleneb sisse kasvanud usustki. Meie aga kogeme neljaliste olemasolu kõikjal,
tunneme, et see "väike erinevus" on teinud nad hoopis iselaadseiks.
Meil on kaks võimalust otse silma all ja seepärast me suudame neid kujutella
ning haarata palju rohkem ning tõeliselt. Tolle planeedi olendid ei suutnud
midagi. Ja siis neil on vajaline mõista, et võimalusi on rohkem kui mõistame
arvata, vajaline valida uus suund, vajaline uut laadi vahenditega püüda
teostada midagi. Ma ei teagi, mis kõik.
279 Vanaeit: Mu meelest on ehk need mõlemad arvamised
õiged. Ma ainult ei saa seletada endale, millise suurema asja aspektid on
mõlemad. Ons see nüüd praeguse vahendi puudulikkus või viga selles, kes teda
käsitab, ma ei tea. Ei ole hirmsamat asja, kui mõelda õpitud abloone mööda,
kõneleda, elada ja surra. Ja ma ikka kangesti tahaksin uskuda, et see on meie
tööriista liigne lihtsus ja armetus. Mäletad, kui ma vahel toon sulle midagi
meelehääks, siis mul ikka on häbematu kiusatus seletada, kui palju olen näinud
vaeva sellega, kui mitut inimest aidates paljus muus ma ta sain. Kui me
neljandast kümnest minnes viiendasse olime väga õnnetud, põhjustehulgalgi
polnud äärt, siis vaatamata tagasihoidlikkusele ning halvale arvamisele endist,
me ometi mõtlesime, et kannatused meid õilistavad ja teevad meist apartse
väärisobjekti. Enne taipamist, kui mu tundeis sinu vastu paistis endale juba
midagi puudu, siis ma ei saanud seda tunnistada, vaid valetasin abloonseid
sõnu. Rahulikult, kuigi ise tundsin, et see karistab tagasi jälle keha. Käsi
tundus mitugi korda tillukesem konnajalast. Kas me teame, kumb selliseis asjus
on süüdi, kas vahend või ta imaginaarse arvuga kasutaja?
280 Vanamees: Mine tea, küllap ikka vahend, sest me
tolleks imaginaarseks arvuks kipume pidama liiga paljut. Siis sa juba nägid ju,
kui paljudest asjadest sõltub iga tunne: une sügavusest, unenäost, ilma
omadusist, söögist ja kehakaalust ning muist taolisist asjust. Kõik meie tunded
pole muud kui vahendi reaktsioonid sääraste eritingimuste varal. Võibolla, nad
pole iseendast midagi, umbrohtu pihutäis ainult. Paljudel põhjustel vahend peab
oma elusust näitama väga muutuval kujul. Aga too imaginaarne, ma ei tea, kas
tema käsib teistele tajutava avaldusena ometi sailitada ebamäärase kuid
piiriteldud nivoo. Või
teeb seda vahend ise? Ja kuigi nüüd just paistab, et vahend reageerib
adekvaatselt nagu fotomeeter, see vaid näib nii. Pole ju mingit põhjust, miks
mõniteist kilo normist kergemal hävinevad igasugused tunded, nagu mõned
luksusasjad rõivail, mis nälja puhul müüakse maha. Miks just need kaovad,
ebamäärast on ju muudki! Eks ole, võib ju arvata, et vahend teatavas olukorras
kaotab üldse reageerimisvõime. Ta on siis ärarääkimata vilets.
Oh pagan, et me jutt on nii segane ja mitte midagi andev.
281 Vanaeit: Egas ta olegi, ütleme ainult juurde, et kui
vahend enda olukorda tunnete varal ei suuda selgitada imaginaarsele kuigi täpselt,
kuidas ta saab teostada siis üldse imaginaarse käske, kuigi küll vastupidigi on
õige. Ta reageerib jällegi tunnete ja tunnetega nagu tindikala või tõhk muude
nähetega. Ja nende varal imaginaarne püüab mõista, mis on tema oma elu. See on
sihuke võimatu, toores ja õuepäälne mäng, et isu peab kaduma kõigil. Maailmas
on midagi väga tõsiselt valesti.
282 Vanamees: Ja kõige hullem on, et asi ei parane muude
oletustegagi. Kui paneme imaginaarsegi vahendisse, siis on kindel, et ta on
sügavamal selles kui tunne, ära mitte ütle, et tähtsam, sest siis pole ju
väärtusotsustuse tegijat. Kui seisund hästi ei sobi vahendile, siis ta esmalt
uimastab ja saadab hingama tunded, väga harva aga ka mõistuse viimaks. Siis me
ju kummagi kaudu ei saa teada vahendi tõelist olu, kumbki pole kõik vahendist
ja meie neid kaht ei oska arvata kokku. Milleks peaks siis eksisteeruma sihuke
olend, keda materialistid hüüdsid inimeseks? Millekski to ju ei kõlba. Ja mis
veel siis, kui hakkame vaatlema seda imaginaarset, mõtlevat osa, mis ta suudab
üldse, siis ta pole mitte üht põrmugi parem kui koer, kes ringilonkides nuusib
oma tarkust ja jalga tõstes teatab teistele, et tema on selle küsimuse kallal
aastaid otsa töötanud põhjalikult ja kavatseb lähemas tulevikus üllitada
suurema teose kõnesoleva aine kohta, mis teataval määral rahuldaks
teadmistenälga vastava ala tundmaõppimisel... Kuule, kas sain nüüd toime ühe
vahva lausega, mis südamesse puistab pisut naeru? Sihukese kuradi lupardi
pärast on tõesti häbi elada.
283 Vanaeit: Lause oli vahva, aga sa mitte ei mõtlegi, et
toosama kuradi lupard tegi ta iseenese vastu. Kas sa kunagi sellest oled aimu
saanud, mis niisugune asjandus siis on tõepoolest? Mina mitte kriipsugi. Ja ega
ta neljalisil, mitte kellelgi pole neile rahuldav. Kõik nad nutavad ta kallal,
aga ei see saatan kuule iseenda ega teiste manitsemist. Mul on vahel sihuke
tunne, et tema kuradi osad mängivad kokku omavahel ja veedavad aega oma saba
tagaajamisega. Ühel päeval jutlustab üks jupp, teisel teine, kummagi kohta on
teada, et teda ei tule võtta tõsiselt. Ja siis jääb kõik kaunisti endist viisi.
Just nagu mõni parasiit või mürmekofiil inimeses. Välja tuleks kurat visata,
või hakaku ometi tööle, argu laiselgu ja õgigu nagu laisk siga kõikide teiste
toitu. Kui sageli ta segab oma nii vahele tundeile ja siis nagu üks korralik
kutsikas, abistab raipelõhnalisi seada kenadeks ridadeks ning matta tagavaraks.
284 Vanamees: Sulle need tunded meeldivad rohkem kui
mulle ikka. Ma nendest ka ei arva kedagi. Et neil pole sisemist kindlust, just
nagu va udu ronib mööda iga pinda ja kui vahel vajub lohku, siis juba on
ärarääkimata sügav. Kas ma Tema usklikuna küllalt pole palvetanud, et meil
kahel läheks nii hästi kui kõigiti muudetamatus olukorras saab. Ja sa tead ju
veel, millised olid mu tunded arvestades enestega. Aga, kas ma sadu kordi ei
leidnud end lõpuks paluvat enese eest. Ptüi kurat! Nagu ma ise üksinda oleksin
midagi. Sa nüüd ütled, et see va raipese ninaga kutsikas, torkas kauni ning
õilsa "mina" vahele. Võibolla, aga mis tunne see on, mis hardus, mis
äkki kuulab hoopis teist kirja lapi sõna? Kuramuse armetud on tundedki, ära sa
mitte räägi vastu, ütleme, sa tunned rõõmu minuga olla, muide ma pole iialgi
saanud aru, kuidas see üldse võib juhtuda, nojah, tunned rõõmu minuga olla. Aga
misasi see tunneb rõõmu? Kogu keha või see kutsikanäru või midagi muud? Otsi,
mis otsid, ei saa sa tema algust kätte ega taba iial hetke, mil ta lõpeb või
läheb üle teiseks. Ja mis asi see üldse on, mida ta väljendab justnagu
sipelgalehm, kui teda kõditatakse. Mäh, et ma nüüdki ei oska paremini öelda
seda "mis asja". Aga aru ju said, nojah!
285 Vanaeit: Umbes vist. Nõnda siis meil pole mitte
midagi, millega võiks hakata midagi pääle. Oma mõistuse oleme küll kõvasti
sundinud tööle kepiga ja meelitamisega ja kui pelgas hulluksminemist, sai süüa
ja nuhelda. Ei see kutsikamaitki meid kuigi kaugele toonud. Ja muuga oli veel
vähem midagi hakata pääle, kui saaks kondenseerida rohkem tundeid, mitte ainult
paari, nemadki ütleks midagi, millest vast vahend terveni saab aru ja teatab
sellest siis mõistuselegi. Aga ei kondenseeri meie neid rohkem. Ma küll oleks
tahtnud katsuda sellega, mida hüütakse häbiks, kuigi ma ei usu, et see on
tunne, ennem pagana kutsika diktaat kogu kehale sellele mõistetavalt. Oleks
ikka ilmamaa tore küll näha, milliselt häbi näeb kosmost ja tulevikku. Ma
mõtlen, et üsna õieti. Sest see, kes kõik asjad, kõik astmed, kõik vahendid on
teinud nii ebasobivaks ja viletsaks, sel minu meelest peaks olema häbi. Ehk ka
mõnede muude lolluste pärast. Ja siis inimlik häbi peaks taipama, mida ta just
häbeneb. Sest tõesti oleks midagi kasu.
286 Vanamees: Kui me kuskil ja kuidagi peaksime saama
ellu, siis seda küll teeme. Virutame kasvõi kogu kosmose häbi kokku ja tema
ette.
287 Vanaeit: Las räägivad siis. Las see õelus, olgu ta
kes või mis tahes, seletab ära, miks inimene on tehtud nii lollakalt, et ta ei
saa olla õnnelikki kuigi kaua. Põhjus püsib, aga õnn ei ole enam sama. Mis
jaoks seda tunnet üldse, kui meie riistapuud seda ei suuda taluda ja kavala kauba
ning petise tööga sokutab ta asemele midagi kvaliteedilt sama hääd ja sügavat.
Ja see pole mitte ainus asi.
288 Vanamees: Kus sellega. Ta käest oleks niipalju
pärida, et parem oleks suu ajada ammuli ning seista nii, sest küsida nagunii ei
jõuaks. Mis ta pagan aga peaks vastama ilusa hävingu kohta? See oleks tõesti
asi teada! Ei tea, kas ta ütleks, et ükski ilus asi pole veel küllalt nii või
julgeks ta koguni öelda, et ilusat kui niisugust pole olemas, vaid see on
eufemism sex-appeal'i jaoks. Pagana uhke oleks teada, kuigi tema nagu
korralike kodanike esivanem arvab vist viimast moodi.
289 Vanaeit: Mis sa nüüd sihukesest asjast?
290
Vanamees: Ah ise oled parem või? Pott, ara sõima pada! Tead, ma
seda arutades päris selgesti tundsin, kui mõnus oleks jälle hakata otsast
pääle, koguni sedagi elu. - Mis siis veel, kui oleksime vähekesegi ilusamad
ning õnnetundel oleks ruumi meis ikka koguneda endisest enam. Ei oska arvata
järgmistki elu ilma nende kaheta ja kuigi, pagana loll oled, kõik võib ju olla
teisiti ja sihukesi mõisteidki ei tule uues elus enam pähe.
291 Vanaeit: Ei mina küll pole näinud midagi ilma
nendeta, kuigi vahel mõtlesin, et ma seletan õnneks ilusa ülegi nähte, mis pole
üldse, vaid väliselt sarnaneb. Mitte ei usu, et niipea kosmosest kaoksid need
mõisted, võibolla mitte kunagi. Kindlasti me võiksime olla ilusamad ning
õnnelikumad, aga noh, sa ju tead, nüüdne järgmine elu on asi, millest meil pole
mitte udutuhkagi aimu, milline ta saab. Mine tea, ehk oleme kõverate nägudega
nagu konnad või pikaks veninud nagu jõhvussid. Ara kõssa midagi, mõtle kui
lõbus asi oleks lugeda üks jõhvussi esteetika. Eks ole?
292 Vanamees: Ma peaaegu mõtlen, et lõbusam oleks
armastusjutt, milles me oleme tehtud elevantideks. Ei, see asi pole õige. Me
ajame sihukest noorteloba ja maailmalõpp ligidal. Ei see passi meie vanuse ja
väärikusega, meie peame ju nooremaile olema eeskujudeks, aga õilsaiks meid küll
ei saa nimetada. Peaksime seisma vapralt nagu sambad, liigutamata ainsatki
lihast valuliselt krampikiskunud näos ja vaatama määratu leinatundega ning
ometi sangarliku hoolimatusega kord taevasse, kord mõnele tähtsale asutusele,
kus hävineb niipalju meie rahva paremate poegade ja tütarde käte ning päätöö
viimisteldud saadusi nagu: pudelisiltide kollektsioonid, mapid autogrammega
isikuilt, kes pole olnud tähtsad mingil kombel, seeriaid, mis koosnevad kellegi
suure diiva ning kõikide naiste piltidest, kes arvasid end temale taoliseks,
mis veel rääkida musttuhandest taolisest kogust, mis enamasti on koostatud
ettevaatamatuse või kuritahtliku käe läbi prügimaele sattunud rahvavarandusest.
293 Vanaeit: Kuule, taat, ara nüüd loba niipalju! Lähme
parem hulkuma ning kaema. Maailma ots on üks väga kena ning kasulik asi eriti
sääl, kus inimkond on uppumas ise oma sõnnikusse. Tuleb ikka teist vahtida,
muidu viimaks järgmises elus kahetseme, et ei vaadanud. Aga, küll oleks põrgu
lahti, kui tuleks hoopis midagi muud. Oh neid risumägesid, mis hävitada, et
kutsikad ei saaks joosta ülesalla igakord ladval klähvides: "Ma ju
ütlesin, ma ju ütlesin!"
EPILOOG
(Sinine avarus. Vasakul all nurgas valgessemähkunud,
mitte kunagi ainult inimlikku muljet jättev kogu, kes ei seisa ega istu. On
nagu osa seda avarust, siis jälle nagu see kehastunult. Ülalt vastava hääle
kuju pole näha, aga valge kogu paistab nägevat seda.)
294 Hääl ülalt: Ara ehmata. Ara kahtle. Midagi sellest
pole õige, mis ma räägin ja kõik on. Ara pelga neid labaseid sõnu. Kellele
ma räägiksin õigelt tarka? Usu mind, oh usu mind, mitte ainus kübekene sinus pole
olnud iial nii üksinda kui mina. Ma ei tea, mis oli aeg, mis hulkumine, kui
otsisin ja otsisin kedagi taolistki endale. Neid peaks ehk olema, kuidas
võiksin mina olla ainus? Oh, ma ei leidnud ja kui palju kordi olen kahetsenud,
et ma ei otsinud edasi, edasi sellesama tunnini. Ma tunnistan, anna andeks, mul
oli igav. Ma ei suutnud enam ühe tuhahunniku juurest minna teise juurde. Anna
andeks, see oli minu süü. Ma pidanuksin, oh pidanuksin, kui palju mõttetut,
mõttetut vaeva jäänuks siis olemata. Aga ma tahtsin, kas või hetkekski näha
omataolist. Kas sa mõistad üldse, mis tähendab mitte teada, mitte aimatagi, mis
on naer või nutt, mis hääl? Siis mina ei teadnud. Oh, anna andeks, tahtsin
omataolist. Ei minul olnud midagi muud, millest teha teda kui tuhast ja neist
valguseriismeist, mis pudenevad minult nagu kulumistolm. Võibolla kuskil,
kuskil veel ometi leidunuks midagi paremat kui tuhka, millest ma ei teadnud,
mis ta on. Kui hästi ma nüüd tean! Kui valusalt hästi, sest tuhk ei salli
valgust, mis teeb ta elusaks. Sina tead ise, kuidas ta vihkab teda või mitte
enam, oh ometi mitte enam.
295 Kosmos: Tõesti mitte enam ja vist iial mitte. Aga mis
tean mina? Sinu silmad näevad kõigisse soppidesse. Mulle on imelik nõuda aru
Sinult, ometi ma nõudma tulin ja ometi mitte. Sest tunnen, tean. Ja ei mõista
küllalt. Mis on saanud mu tormakast soovist, mis mu tungist teada?
296 Hääl ülalt: Ma olen kannatanud, oh mitte ainult see,
mis ma tegin! Iga valu oli ja on süüdistus mulle. Ja rõõmu, kui vähe, kui vähe
tänu olemasolu eest, kasvamise võimaluse eest. Mina olen eksinud, kõik oli
eksitus. Ainult piina. Ainult piina nägin kõikjal. Valgus pani valutama tuha.
Valgus kaebas, et ta on manatud tuhka. Ma kuulsin kõik, nägin kõik. Sina ei
tea, kui hirmus see on! Tuhk võis hetkeks enda lahutada valgusest, vihaga,
lootusetult. Valgus võis põgeneda tuha seest. Aga mina, aga mina... Mina ei saa
end tappa viivukski, petta endale puhkust. Hetkekski kergendust pole mulle.
Mõeldamatu arv kordi olen tahtnud surra, aga ma olen, olen igavesti. Sinus
räägiti Ahasveerusest ja tema valust. Oh, keegi ei mõelnud minu valule. Mitte
keegi. Ja ma olin süüdi, ainult süüdi.
297 Kosmos: Aga miks Sa panid kokku tuha ja valguse, miks
Sa tahtsid surmast ja elust teha midagi uut? Kas Sa ei teadnud siis, kas Sa ei
mõistnud siis? Miks Sa ei teinud end pooleks kui Sul oli igav? Miks Sa ei
kogunud mind oma valgusest?
298 Hääl ülalt: Ara küsi nii! Sina tead ju! Ma ei taha
kõnelda endaga. Omasugusega tahan. Ja ma mõtlesin alguses, et teen hääd. Kui
kahju mul oli tuhast. Kui kahju, nüüd sa ehk mõistad, vahel mõistsid teadmata
seda. Mõtlesin ta teha elusaks oma valgusega, üsna vähega. Mõtlesin, et valgust
on vähe ja panin teda piskuhaaval. Sinna, kuhu sain. Aga ei see vähendanud
valu. Ei muutnud midagi paremaks. Tuhk karjus, kaebas, tõrkus. Ja valgus nuttis
ning kannatas. Sajatas mind, oh, kuidas sajatas. Mis jumal on see, kes on
teinud sellise ogaruse, sellise koleduse, armetuse. Miks ta ei võinud seda
jätta tegemata, kui ta ei tulnud toime paremaga. Kõigil oli õigus. Ma ei saanud
paluda andeks, ma ei saanud seletada, miks ma tegin nii. Mitu korda, mitmele
kohale ma saatsin end abiks. Kergendama valu, õpetama. Seletama. Aga tuhk vihas
selle vastu, kes tahtis teda elusaks, hakkas mässama. Väänas valeks iga õpetuse,
iga seletuse. Ja minu hää muutus jälle kurjaks. Nägin ja nutsin. Karjusin. Aga
mul polnud kedagi, kellele pihtida. Kedagi, kes oleks võinud anda andeks minu
patu. Patu, et ma olen teinud säärase kosmose. Selle andestamatu patu. Kui
palju kordi olen katsunud paluda talt endalt. Ta ei mõistnud. Ei tahtnudki. Oli
täis viha sellele, kes ta on teinud. Nõudis ainsaks hääteoks oma hävitamist.
Tuhk mingu tuhaks. Valgus valguseks. Kaoks kõik piin. Aga mina ei suutnud. Mina
tahtsin hääd. Hääd tuhalegi. Rõõmu valgusele. Tõesti ma tahtsin hääd. Mul oli
hale hävitada seda, mis olen teinud. Nemad aga nõudsid, nõudsid minu viha,
nõudsid karistust. Ja keegi ei uskunud, ei tulnud mõttelegi. Et ma kosmose võin
hävitada üksnes meeleheidus, üksnes siis, kui ma enam ei usu ega looda. Kui
mõistan, et mu kavatsus on teostamatu. Iial mitte vihast tuha vastu, mis
tõrkus. Mitte vihast valguse vastu, kel polnud küllalt elu, küllap jõudu panna
elama. Ilma vägivallata. Tuhka elama. Tuhka tahtma elu. Ei iial. Iial mul
polnud viha. Mul oli patt. Oli häbi, oli süü. Et minu soov. Et mu ainus ja õige
soov. Ainult vaeva, vaeva ja valu. Kes kannatas enam? Kes kannatas enam? Ei ole
kedagi, kes teaks. Ei olnud kedagi, kelle käest võinuksin küsida nõu. Kes
õpetanuks mind. Pisutki aidanuks. Kogu maailma piinad kokku, kas need võivad
olla suuremad kui Jumala piin, et sellest, mis on tahtnud hästi, ei saa midagi.
Kas see võib olla suurem kui piin, et oled rumal, oled tahtnud igivõimatut. Ja
oled teinud ainult, ainult, ainult piinu. Kui ma olen teinud rohkem valu kui
kannud ise, siis ei õigusta mind enam midagi. Siis, mina olen siin, tule ja
karista mind, tule ja tasu mulle kätte. Et olen püüdnud hääd - ja teinud vaid
kurja. Et olen taotanud rõõmu - ja tekitanud vaid valu. Olen tahtnud omale
kaaslast ainsast muiduolevast - ja ei tohigi saada kaaslast. Olen teinud
sellise kurja olendi, kes peab hukkama minu. See on õige, see on mu karistus.
Nagu juttudes, nagu neis juttudes, mis räägiti kuradist, kes tegi hundi. Kui ma
ei tahtnud omanäolist, omasugust ja tegin võõriti, siis tule ja karista. Sinul
on õigus ja minul on ainult süü. Ei ole kedagi, kes olnuks nii rumal, nii
üleannetu. Seat mis õigust oli mul soovida, kujutellagi midagi muud kui tuhka
ja ennast. Neid mustjaspunaseid pilvi, millede vahel hulkusin ja otsisin.
Kedagi, kes oleks minutaoline, igavesti olematut. Mul polnud õigust. Oli vaid lootus, et. Soov, et. Ja ma suutsin midagi. Aga ma ei teadnud, et
teen niipalju valu. Ma tõesti ei teadnud. Ei teadnud. Ma kahetsen, kahetsen,
kahetsen. Kui sa teaksid, kuidas ma lootsin, kuidas ma ootasin, kuidas, kuidas.
Ma ei teadnud muud, kui ootasin hetke, mil üks raasukenegi taipab.
299 Kosmos: Mina sain nõudma aru, ma nõudsin, kuidas
nõudsin. Viimaks tahtsin teada, milleks. Ja ma mõtlesin, et tulen mõistma kohut
koletise üle, kes tujukalt ja tuimalt mõnuleb kannatuste üle. Kelle ainsaks
rõõmuks on vaadelda neid. Ma ei uskunud seda päris kindlasti küll. Vahel ma
arvasin, et minu olemasolul on mingi muu mõte. Ja üsna harva, et Sind polegi
mujal kui minus. Et Sina kasvad ja saad minus teadlikuks. Siis jälle mitte. Mu
oma aeglane kasv pahandas mu jälle. Midagi ometi oli väljaspool mind. See
häiris. Ma jälle nõudsin aru. Küllap Sa vastasid, aga kogu see tuim tuhk minus,
mille läbi tuli vastus, moondas Sinu sõnad nii, et ma ei rahuldunud. Aga
ükskord kuskil, kas Sa nägid seda kohta, kus tuhk esimest korda tahtis saada
elusaks. Seda hetke, mil ta uni oli täis ja ta tahtis ärgata. Kas Sa taipasid
seda silmapilku? Kas see ei vähendanud Sinu kannatust? Ma nüüd tean, kui suur
ta oli. Ma mõistan. Kas see hetk tegi Sulle rõõmu? Olid kannatamatu, kas? Kas
olid õnnelik?
300 Hääl ülalt: Taipasin, oh taipasin. Seda hetke, jah
just seda, mil tuhk kinnitas, et temagi on valgus ja valgus tuhk. Seda puhku,
mil elusa ja surnu vahel enam ei tehtud vahet, kõik sai üheks, kõik tahtis olla
elus ja surnu korraga. Sa oskad vist aimata seda rõõmu, mis tuntakse siis, kui
midagi ärkab. Läheb sellele teele, mida on loodetud. Kui ükskord tunned, oled
teinud palju kurja, aga pole eksinud. Oli õige, mis tegid. Polnud rumalus. Ei
ole häbi enam enda ees. Ei tunne end patusena. Ja siis mõtlesin: vast viimaks
ometi saab temast see, keda tahtsid omale. Kellega saab rääkida, kellega koos
pole üksi. Unustasin kõik oma valud ja mõtlesin ainult sinu kannatusile.
Olnuile ja eesolevaile. Armastasin sind. Tahtsin teha nii väikeseks su valusid,
kui aga suudan. Et tuhk ärkaks kõikjal ilma piinata ja tõrkumata. Küllap ma
mõtlesin, kuidas. Otsisin viise ja olin õnnetu, et sain nii vähe olla abiks. Et
sina ikka oma vaevaga pidid rabelema üles ja kasvama suureks. Õnnetu veel,
vahel koguni rohkem. Sa ju hakkasid aimama, mis tuleb. Ootasid mult abi. Ja vahel just sääl, kus ma ei saanud kuidagi. Sa nutsid, et ma ei hooli.
Mõni raas pahameelega taganes uuesti tuhaks. Ja ma kartsin väga. Kartsin vahel
väga sinu pärast. Et sulle ei paista küllalt selgelt, et armastan sind. Rohkem
veel, kui tundub sulle. Siiski olin õnnelik, kui nägin, et aimad. Püüad
pooluniselt. Küllap tundsid isegi oma hämarasse mu rõõmu. Tundsid mu õnnetustki
ega teadnud päris selgelt, miks. Aimasid ja püüdsid. Mu õnnetus polnud siis
enam nii suur. Tuli jälle rõõm. Sedagi tundsin juba. Aga harva veel aimasid,
miks olen rõõmus.
301 Kosmos: Mina tulin pärima viimati, ikka veel. Aga
nüüd ma ei taha enam teada midagi. Sina tahtsid mind. Tahtsid hääd. Mul on häbi, mul on hale, et tuhk minus tõrkus nii kaua. Palun andeks,
kuigi ei tea, mis on paluda. Kuigi sel enam pole tähendust. Minu
tõrkumine oli rumal. Tige nagu lapsel, kes teab ainult ennast. Ja kõik mu kannatused,
kõige suuremadki valud, ainult lapse lollus. Kes nutab, kui tema tahtmist ei
tehta. Kellele aga oma tahtmise täideminekki ei tee rõõmu. Olin üleannetu,
taipamatu. Olin edev ja loll. Vaevlesin seletades häda ja viletsust, õigustades
vahel tuhka, vahel valgust. Väga hilja hakkasin uskuma, tundma, et tuhk peab
mõistma kuulata valguse sõna, siis polegi viletsust. Mitte kuulama sõnu. Midagi
müüd. Ei mõista öelda. Ma kahetsen, aga ma ei tea, mida. Kuidas saab kahetseda,
et olin laps ja kangekaelne? Mul on häbi, et ma ei taibanud varem. Mul pole
õigust kaevata millegi üle, sest Sina tahtsid hääd. Sest elus puu on enam kui
pihutäis tuhka. Mul on häbi, et niikaua tahtsin olla tuhk.
302 Hääl ülalt: Ja nüüd sa ei aruta enam, et tuhk on
õilis, tuhal on rahu, tuhal on kõik. Sa enam ei mõtle, et olematus on ainus
rõõm ja kõik muu pettus ning valu. Nüüd ma saan kõnelda sinuga. Nüüd me võime
hulkuda ja otsida, kas kuskil on midagi meietaolist. Sa enam ei tõrgu, kas?
303 Kosmos: Nüüd me võime kõneleda ja seda on palju. Nüüd
me võime otsida, aga me ei leia kedagi Sinu ega minu taolist. Ma ei tea, mis
oled Sina, mitte ainult mu valmistaja, mitte ainult see, kes armastab mind. Ja
ma ei tea, kes olen mina. Mitte Sinu laps ainult, mitte Sinu armsam ainult. Ja
ma ei mõista arvata, mis me teeme kahekesi. Aga meil on hää. Tuhk on õnnelik,
et elab. Ja Sina oled õnnelik. Aga mis tuleb edasi. Mis tuleb nüüd? Meie oleme
kannatanud nii palju enese ja teise pärast. Kas me pole viimati nii harjunud
sellega, et otsime uusi võimalusi vaevelda. Meie? Mina? Ara lase mind, ära
mitte mind lase.
304 Hääl ülalt: Ei sina tahagi enam seda. Ja mina ei
lase. Mina armastan sind, kuigi me kumbki ei tea, mis see on. Mis me saame
kätte, mida me taipame. Kas on meist suuremaid? Kas me nii neid mõistame? Kus
on kaugus? Võibolla nüüd keegi meile nähtamatu seletab sellegi, miks oli tuhk,
miks olin mina. Võibolla sina mäletad nüüd, millest on tuhk? Kust ta tuli mu
ümber. Ma kogu aja mõtlesin, aga kelleltki polnud küsida. Ja kui ma seda ei
tea, siis endastki mitte midagi, sinustki mitte. Võibolla sa mäletad. Ütle siis
mulle. Ütle, kes ma olen, kust ma olen, miks ma olen? Sina ainult võid seda
öelda, kui me ei leia kedagi teist, kui Sa usud, et polegi muid kui meie.
305 Kosmos: Võibolla, ma tean. Võibolla, ei oska öelda.
Ikka veel mul on häbi endast. Ikka veel tuhk pelgab ja kardab Sind. Armasta
mind ikkagi, veelgi. Küllap ma vastan, teadmata, et vastan. Mul on kahju, et
olen rumal, aga Sa tunned. Natukenegi ehk tunned minust, mis oled ise. Vaata
mind, vaata alati mind. Ara jäta mind omapaad. Vaata mind kartmata. Minus pole
midagi enam, mis neaks, mis sajataks või tõrguks. Ma ei taha valu ega taha teha
valu. Kui Sa nüüd vaatad mind, siis ehk näed. Ja kui Sa ei näe midagi, kui ei
saa vastust, siis tee minuga, mis tahad. Tee mind uuesti. Kas või
mitmeid kordi. Olgu veelgi valu, teissugust vaeva. Ma tahan, et leiaksid
vastuse minust. See on ju mu ainus mõte.
306 Hääl ülalt: Ma ootan. Ma katsun kuulata. Võibolla ma
aiman juba, hakkan taipama. Oh, ükskord ometi midagi. Ometi mitte enam üksi.
Ometi mitte enam uksi oma süüs ja patus, et olen teinud sinu. See polnud patt,
see pole siin, see oli õige. Ometi mitte enam uksi.
307 Kosmos: Mitte iial üksinda. Kuule, mis on sõnad, mis
on tunded, mis on kõik? Aga mulle tundub, tean, mis oli tuhk ja mis oled Sina.
Vaata, vaata nüüd mind, nüüd vist näed. Ja, ja meie, meie ei ole iial enam
üksinda. Üksindust ei olegi.