KONTSEPTSIOON

Kui viimaste aastate ING põhinäitused on järjekindlalt eksponeerinud ambitsioonikate ja vastuoluliste nimetustega kunstnikerühmitusi Ameerika avarustest, siis tänavuaastane festival pöörab pea taas Õhtumaa ebautoopiate suunas.

Prantsusmaal tegutsev ja Marseille´s peakorterit pidav Le Dernier Cri kamikazegrupp ühendab võrgustikuna ülemaailmset kunstnikegängi, mis on spektrum särisevaid talente kontinentideüleselt. Pealuud, veristamine, meditsiiniline õudus ja vägivald on õudusttekitavalt  esileküündivad tolle kunstivabriku produktsioonis. Raevukas, metsik vibreeriv kaootiline elu  pulseerib läbi igast prindikorrast, mis nad trükipressi alt läbi tõmbavad. Raamatud, koomiksid, momograafiad, print-medium kunstiobjektid  ja lipulaevana ajakiri Hopital Brut. Staatilisele kunstile lisanduvad videoteosed ja animatsioonifilmid - metsik audiovisuaalne turmtuli meeltmurdvas okulaarses palistuses.

In Graafika alapealkirjaks ongi seekord kirjutaja Marinus de Ruiter´i Le Dernier Cri käsitlusest pärinev termin [Obsessions on Paper – Mental Discharge], mille eestikeelne tõlge võiks olla vaimne vabanemine, mahalaadimine, tühjakslaadimine. Sedasorti fenomeni esindavad eelkõige ING peaesinejad ja sedasama otsitakse ka kodumaisest kunstist kõikvõimalikes avaldumisvormides.

Festivali kodumaiseks peaesinejaks on seekord üllatuslikult Eduard Wiiralt. Soome helilooja Juhani Komulainen on kinnisideena jälitanud (ja omandanud) Nelly Stulz´i omandusest pärinevat kunstniku Pariisi perioodi varajaste unikaalsete joonistuste ja kavandite kollektsiooni, millest valdav eesti publik pole kuulnudki. Nelly Stulz oli ühtaegu nii Wiiralti metseen kui armuke ja kahtlemata elu suurim armastus. Siin ei ole tegemist ”kaamli” ega ”muhu tüdrukuga” vaid selle keerulise suhtedraama mentaalsete vaimupeegeldustega - pöördeliste momentidega eesti kunsti alustalades.

Peeter Allik toob Pärnusse Kursi koolkonna kuulsusrikka ajaloo aukirjad ja ordenid. Irooniline (?) kogum ühiskondlikust tunnustusest, mille väärtust ei kajasta metalli ega karra sisaldus, vaid nendesse manatud sõna. See raske sümboolne taak sunnib terveid põlvkondi üksteise järel rügama vaimse proletariaadina kehval kultuuripõllul ja see enesehävituslik mahalaadimine on üle nii ema- kui alalhoiuinstinktidest.

Vaimne tasakaalutus ei ole mingi viimase aastasaja trend – juba ürgaegadest saati on inimene oma madalaid kirgi välja elanud käelise tegevuse kaudu. Loit Jõekalda üle kogu maailma kogutud kivijoonised on kahtlaselt sarnased tänapäeva õhtulehe teemadega - krimi-kroonika ja pornograafia ei ole mitte inimkonna arenguga kaasnenud pahed vaid aegade algusest meid saatnud kirjeldamatu tung võimu, vägivalla ja suguühte ja nende kolme igasuguste vahevormide kombineerimise järele. Kirvega pähe ja naine siia!

Kunagised edelaeestianarhistid noore kunstikirjutaja Marian Kivila dirigeerimisel uurivad "discharge" nähtust läbi nihestatud inimpsüholoogia - luulud, paranoiad, vandenõuteooriad, maavälised olendid ja vaimsed hälbed, subjekti-objekti suhte ähmastumine - see kõik on ammendamatu kunsti kanaliseeringu allikas.

Ladina- Ameerika carloscastanedaliku pärandi transformatsiooni sealsesse nüüdiskunsti esitleb “Chile Voodoo” eksootiline ekspositsioon, masside mässu Marko Nautras, setu hironymousboschilikke  piltmõistatusi Toomas Kuusing.

Lisaks noortesektsioonid, klassikute paraadid, satelliitnäitused üle Pärnu, nüüdismuusikalised performanced ja PNP + ING kontserdid, loengud, sümpoosiumid. Lisaks modernistlike muusika- ja aktuaalsete kunstinähtuste eksponeerimisele süvenetakse analüüsides ja sünteesides modernistliku muusika, teatri, tantsu ja visuaalsete kunstide süvastruktuuridesse.